Lõvi, kuhu sa Siki viisid?

Kus on Siki?

Kuigi Hanna ja Egle olid veendunud, et ratsutasin lõvi seljas teadmata suunas, siis tegelikult oli mul selleks hetkeks selge siht ees. Nimelt oli vaja jõuda Oamarusse, mis on tuntud ka pingviinipealinna nime all, sest siin asub Uus-Meremaa suurim pingviinikoloonia. Siit võib leida siis maailma väiksemaid pingviine ja maailma kõige haruldasemaid (blue penguin, yellow-eyed penguin). Muidugi on kohalikud selle läbi hammustanud ja teenivad ilusat raha selle eest, et turistid aia tagant imelisi loomi nautida saaks. Kui sul on natuke rohkem kannatust ja valmisolekut sekluseks , siis on pingviine võimalik jälgida ka tasuta ning ilma aiata. Ei teagi, kas see,et siia sattusin oli juhus või saatus?

Mis asja? Miks ma üldse Oamarusse tulin? Muidugi oli mul siin kokku lepitud kohtumine uue ülemusega ehk algab peatükk Siki maaelu seiklustes.

Teekond Omarusse algas Wellingtoni rongijaamast. Seal jätsin hüvasti lastega (Hanna ja Egle – toim). Pean tunnistama, et kuigi olen ennegi üksi reisinud oli veider kuldsest kolmikust lahku lüüa. Kotkas lohutas mind sellega, et kindlasti leian juba praamilt uued sõbrad. Tegi veel nalja, et kindlasti saan sõbraks meie kõrval seisva krässus juustega tüdrukuga. Ei teagi, kas Kotkal on erilised võimed või oli see  kõikvõimas pistik, mis inimesi ühendab, aga praamireis möödus jutustades Kaleniga Coloradost. Just see sama tüdruk rongijaamast. Kui ta sai tead, et olen Eestist oli ta väga rõõmus. Üllatusena on tal hea sõbranna Eestist, kellega ta  eelmine aasta koos vabatahtlik oli. Krõbistasime siis koos Eestist saadetud piparkooke ja nautisime praamisõitu, mis oli muidugi väga ilusa vaatega.

Üksi reisides on väga oluline valida omale hea selvenägu.

Võimalik ainult Uus-Meremaal vol1

Võimalik ainult Uus-Meremaal vol2

 
ELU FARMIS

Pean kohe ära mainima, et farmitöö on sada korda rohkem minu teema kui kiiviistandus. Kõige parem selle juures on see, et ei pea 10h ühte ja sama liigutust tegema.

Lüpsmine

Kui ülejäänud päeva tööd on enamasti üllatus, siis üks on kindel. Lehmi tuleb lüpsta 2 korda päevaS. Lüps algab hommikuti 5.30 ja pealelõunal 14.30. Üks raskemaid ülesandeid ongi voodist välja ronimine. Esimene äratus on kell 4.15, teine 4.30 ja kolmas 4.45. Ärkan siis vastavalt sellele, kui kaugel või lähedal karjamaal lehmad und ja heina naudivad. Hommikuti mõtlen küll, et täitsa hull. Ärkan keset ööd ülesse, et tööle minna. Kuna ma pole eriline hommiku inimene, siis ärkan viimasel minutil, tõmban riided selga ja hüppan kas ATV või kaherattalise selga ning kiman üle küngaste lehmi lüpsiplatsile ajama. Paremal juhul äratab mind hommikune karge tuul, aga mõnikord saab silmad lahti alles lüpsi lõpuks.

 

Lehmad ei suuda ära oodata, et ma neid lüpsaks!

  

Katiel on asi kontrolli all.

  

Jah, ma sõidan kaherattalisega, mille peal istub minilehm, kelle seljas istun mina.

  

Nagu Boss

  

Karjalammas

 

Daamid valivad uut liiklusvahendit.

Varavalges…ei ei..ikka pimedas.

Vasikate jootmine

Kui siin tööd alustasin siis peale lüpsi oli minu kohus vasikatele piima joota. Vasikate nii nimetatud kohvik oli juba lüpsi ajal piimaga täidetud. Minu ülesandeks oli see ATV-ga vasikateni toimetada ja vaadata, et kõik ikka korralikult „tissi otsa“ saaks. See oli vaieldamatult mu lemmik töö, sest vasikad on ikka väga armsakesed. Lisaks vasikatele oli vaja joota ka pererahva lemmikut- lammas Nonut. Temast võiks kohe eraldi postitused teha, sest tegemist on ühe väga erilise lambapoisiga. Aeg-ajalt mulle tundub, et ta pole ise päris kindel, et ta lammas on. Seda ei saa talle muidugi pahaks panna, sest enamasti liigub ta ringi koerte, lehmade ja inimeste seltsis. Ükskord teise lambaga kohtudes tegi ta suured silmad ja tundus, et sellist looma pole ta enne näinud.

Kui kõik loomad on hommikusöögi saanud, siis on aeg ka endale kerge eine lubada. Selleks  koju rallima ei pea. Mul on päris oma isiklik hommikusöögi hütike. 

Jooksvad tööd

Ega farmis töö eest ära ei jookse. Midagi on alati teha. Peale hommikusööki jagatakse mulle lahkelt mõned tööülesanded, mis tavaliselt hoavad mind tegevuses kuni lõunani. Mõnikord on aga nii, et saan peale hommikusööki koju minna ja alles lüpsiks tagasi tulla. See on kohati täitsa kosutav. Saab ühe korraliku iluune teha.

Aga siin siis mõned jooksvad tööd, millega farmis kokku puutun.

Sitatõrjuja

Kuna tegu on siiski keskmiselt suuremate põllumajandus loomadega, siis sitatõrjumisest ei saa kuidagi mööda hiilida. Kui Eestis oleme harjunud, et sõnnikut tuleb rookida või visata siis siin tegelen sõna otses mõttes selle tõrjumisega. Nimelt peale lüpsi saadakse lüpsiplats puhtaks suurte voolikutega sitta tõrjudes. No nagu tuletõrjuja ainult et tõrjutavaks objektiks on lehmakoogid. Ülepäviti on kasulik puhastada ka lüpsi ooteplats. Seal ei tegele ma ainult sitatörjumisega, vaid ka väikeste kivikest vabanemisega. Raske uskuda, aga väike kivike ja betoonpõrand võivad suurele lehmale palju jalavalu tekitada. Esimesel nädalal oli mul natuke raskusi nende suurte voolikute taltsutamisega, aga õnneks sain mõned õpetused kodumaiselt tuletõrjujalt ja nüüd on tõrjumine ilusasti käpas.

Tundub päris rahulik ja ohutu töö. Seda sitatõrjumine muidu ongi seni kuiniks ei otsusta voolikuga kaklema hakata. Mina ükspäev mõtlesin, et prooviks ära. Voolik võitis.

 

Ära kakle voolikuga!!!

Pullimaster

Esimestel nädalatel kui siin tööd alustasin olid karjas ka pullid. Algul olin natuke hirmunud, aga peagi sain nendega päris hästi hakkama, sest tuli välja, et nad täitsa muhedad vennad. Nimelt oli minu kohustuseks vaadata, et peale lüpsi oleks karjamaal koos lehmadega 4-5 pulli, et kõik seemned saaks ikka ilusasti lehmade sisse idanema pandud. Lüpsiplatsile me pulle ei soovi, kuna betoonpõrand on nende jalgadele halb ja neile meeldib keskmiselt rohkem pulli teha. Nii sai tihti pullidega peale hommikusööki vaikselt jalutatud.

Pullad

  

Teda me kutsume Armsakeseks.

 

Kui pikk see rohi ongi..

Et ülemus ei peaks iga päev oma pead vaevama, kuhu karjamaale lehmad saata, tulevad appi minu sitked jalakesed. Nimelt iga kahe nädala tagant on minu kohustuseks karjamaade heina mõõtmine, et farmerile oleks teada, milline karjmaa on lehmade karjatamiseks valmis. Mis see siis endast kujutab? Eks lihtsalt võttes pean käima ringi heina mõõtva jalutuskepiga. Tegema igal karjamaal vähemalt 30 mõõtmist ja tulemuse kirja panema. See väike jalutuskäik läbi farmi , mille pikkuseks on 6,5 km ,keskelt läbin selle 2h ja boonuseks põletan 600 kalorit. LisaBoonuseks on muidugi küngaste otsast avanev imeilus vaade.

 

Mõõtmise kunst

 

Lehmade maniküür ja pediküür

Absoluutne lemmik. Selle töö ajal saab koolis omandatud teadmised mõnusalt praktikasse panna. Teema siis selline, et lehmad, kes lonkavad jalga tuleb karjast eemaldada ja visata pilk neile talla alla. Kahe spetsiaalse noa ja sõralõikamis tangidega osavaid liigutus tehes tuleb jõuda lonke põhjuseni ja see eemaldada. Iseenesest kõlab lihtsalt, aga tegu on siiski väga keeruka tööga. Tegelikult ei ole kõige raskem osa sõra värkimine, vaid lehma jala fikseerimine. Kuna siin puudub korralik pukk selle töö tegemiseks, siis on see igavine trall ja tagaajamine. Väärt töö on see siiski. Kui saad parandatud jalaga looma põhikarja hulka tagasi lasta on ikka hea tunne küll.

 Aiaehitus

Karjamaa on siin nii suured, et jagub lehmadele kahe söögikorra ampsamiseks. Selleks, et karjamaa saaks korralikult tühjaks söödud tuleb lehmadele korraga kätte anda ühe korra söögiala. Nii ma siis ehitangi ajutisi aedu. Iseenesest tore töö, aga ei tohi ära unustada, et peale elektriga ühendamist pole traati mõtet puudutada. Eks seda äpardust on mõned korrad uimase meelega ikka juhtunud, aga eks üks väike törts elektrit teebki meeled eredamaks.

Aiaehitus kunst

Nonu valvab, et ikka kvaliteetset tööd teeksin

See on siis kiire ülevaade Siki maaelust. Kuna tegemist on ikka tõelise maaga siis siin on internetiga null tolerants. Ainult superkallis telefoninett, aga sellest blogimiseks ei jagu. Selleks tuleb linna vurada (1h edasi-tagasi) ja tegeleda üliaeglase raamatukogu netiga.

Tegelikult töötan siin ainult nädalakese veel. Siis algab puhkus.Vaja ju maad ka avastada. Seekord saab ringi rännata Kertu aka Mikiga, kes lendab kohale otse Austraaliast. Ei suuda taaskohtumist kuidagi ära oodata, sest pole Mikikest poolteist aastat näinud.

Kertu Austraalia seiklustest saate lugeda siit: https://kakskaabut.wordpress.com/ 

Järgmises postituses kirjutan ehk lõpuks jõuludest, uuest aastast, miniseiklustest, vananemisest ja grilliparadiisit ka 😀

Lõpetuseks minu tööpäeva tipphetked:

 Esitlen teile: “Kallistavad lehmad”

Lumekrudinat soovides,

Siki