Saime jälle kolmekesi kokku!

Pikk jutt ei lõhna hästi (Eesti vanarahva tarkus – toim). Seepärast toome teieni lühidalt ja piltlikult meie viimase aja tähtsündmuse ehk selle kuidas Siki jälle Kotka ja Estriga kokku sai.

Siki saabus Blenheimi 14.märtsi hilisõhtul. Oi kui õnnelikud olime teda nähes 🙂 Ilm oli soe ja tundus hea idee talle kõigepealt pakkuda tema lemmikut – klimbisuppi. Silmadest kohe näha, et hea oli.

IMAG2011

Siki on Uus-Meremaal oma ukulelemängu oskust kõvasti arendanud. Milline naeratus!

IMAG2016
Siki meie koduuksel.

Egle ja Hanna (ja veel mõned teised Copperbeechi hosteli elanikud) kasutasid ära Siki juba teada tuntud ande ning lasid enda kiharaid veidi värskendada. Kotkas võtab juukselõikust sama tuimalt nagu kala õhumulle (vees).

DSC_1502

Esimesel päeval oli ilm kergelt kehva ja no mis siinkandis ikka vihmase ilmaga teha – Tour’d’Vein (veinituur – tõlk). Kõige nunnuma koha tiitli anname ühehäälselt Huia nimelisele kohale (saanud nime ühe väljasurnud linnu järgi). Kõigile teadmiseks, et enamasti ei ole veinid üldse taimetoitlastele sobivad, Huia omad aga on.

Egas midagi. Ikka peab oma uhkete matkasaabaste taldu ka veidi kulutama. Võtsime suuna lõunasaare põhjaosa kuulsaima vaatamisväärsuse Abel Tasmani rahvuspargi poole. Elasime siis veidi ka matkasellide elu ka – ööbisime telgis ja kokkasime kaasaskantaval minipliidil (anna andeks Margus Hoop, me teame et sellel on mingi päris nimi ka). Õnneks jätsid eelmised auto omanikud meile kogu oma matkavarustuse. Kohe kulus ära.

Mõni pilt Abel Tasmani rahvuspargist, kus me tegime väikse 23-kilomeetrise jalutuskäigu. Kõigepealt viis veetakso meid ühte pargis asuvasse randa, kust siis hakkasime tagasi kõndima. Tee peal kohtasime palju linde, loomi ja prantslasi.

Peale Abel Tasmanit suundusime Golden Bay piirkonda. Üks hetk olime sattunud maailma kõige ilusamasse randa (või vähemalt nendega võrreldes, mis me seni näinud oleme) nimega Wharariki. Kes siia kanti satub, siis minge kindlasti sinna. Kes siia kanti ei satu, siis tehke nii et satuks ja minge sinna.

Vahepeal ründas üks kuri paabulind Hannat.

IMAG2068

Ja kui olete juba sinna kanti sattunud, siis peab minema ka Rawhiti koopasse. Kellele väga ei meeldi mööda järsku kitsast kivist rada mööda mäest üles roomata (ja tagasiteel alla kelgutada) siis soovitame mitte kohe peale vihmasadu seda teekonda ette võtta. Kellele see väga meeldima peaks siis… sa oled imelik. Aga nii või naa, nalja sai ja ühe tunni jagu ronimist oli seda väärt.

Arvasime, et nüüd on küll selleks korraks juba palju ilu nähtud…kuid oh ei! Oli meie viimane õhtu telkimas. Leidsime ühe toreda koha otse Tasmani lahe kaldal. Päris mitu tundi istusime ja vaatasime kuu peegeldust vee peal. Boonusena paistsid kaugusest ka Nelsoni linna tuled. Lihtsalt imeilus!

P1120549
Lõputu ookean.

Siis tuligi Sikil kätte aeg sellest imelisest riigist lahkuda. Lennuk viis ta kõigepealt Austraaliasse ning siis juba Soomemaale. Egle ja Hanna soovivad talle kogu südamest ikka tuult tiibadesse ja uusi seiklusi!

P1120562
Juuksed on meil ühte värvi läinud.

Selle bussiga läks. Bussid jäävad siin muideks alati vähemalt 20 minutit hiljaks.

P1120567
Kui hoolega vaadata siis näeb Sikit ka.

 

Musidkallidõhupallid.

Blenheimis kisub praegu juba sügiseks kätte.

Egle ja Hanna ja Siki

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s