Lõvi, kuhu sa Siki viisid?

Kus on Siki?

Kuigi Hanna ja Egle olid veendunud, et ratsutasin lõvi seljas teadmata suunas, siis tegelikult oli mul selleks hetkeks selge siht ees. Nimelt oli vaja jõuda Oamarusse, mis on tuntud ka pingviinipealinna nime all, sest siin asub Uus-Meremaa suurim pingviinikoloonia. Siit võib leida siis maailma väiksemaid pingviine ja maailma kõige haruldasemaid (blue penguin, yellow-eyed penguin). Muidugi on kohalikud selle läbi hammustanud ja teenivad ilusat raha selle eest, et turistid aia tagant imelisi loomi nautida saaks. Kui sul on natuke rohkem kannatust ja valmisolekut sekluseks , siis on pingviine võimalik jälgida ka tasuta ning ilma aiata. Ei teagi, kas see,et siia sattusin oli juhus või saatus?

Mis asja? Miks ma üldse Oamarusse tulin? Muidugi oli mul siin kokku lepitud kohtumine uue ülemusega ehk algab peatükk Siki maaelu seiklustes.

Teekond Omarusse algas Wellingtoni rongijaamast. Seal jätsin hüvasti lastega (Hanna ja Egle – toim). Pean tunnistama, et kuigi olen ennegi üksi reisinud oli veider kuldsest kolmikust lahku lüüa. Kotkas lohutas mind sellega, et kindlasti leian juba praamilt uued sõbrad. Tegi veel nalja, et kindlasti saan sõbraks meie kõrval seisva krässus juustega tüdrukuga. Ei teagi, kas Kotkal on erilised võimed või oli see  kõikvõimas pistik, mis inimesi ühendab, aga praamireis möödus jutustades Kaleniga Coloradost. Just see sama tüdruk rongijaamast. Kui ta sai tead, et olen Eestist oli ta väga rõõmus. Üllatusena on tal hea sõbranna Eestist, kellega ta  eelmine aasta koos vabatahtlik oli. Krõbistasime siis koos Eestist saadetud piparkooke ja nautisime praamisõitu, mis oli muidugi väga ilusa vaatega.

 
ELU FARMIS

IMG_1705

Pean kohe ära mainima, et farmitöö on sada korda rohkem minu teema kui kiiviistandus. Kõige parem selle juures on see, et ei pea 10h ühte ja sama liigutust tegema.

Lüpsmine

Kui ülejäänud päeva tööd on enamasti üllatus, siis üks on kindel. Lehmi tuleb lüpsta 2 korda päevaS. Lüps algab hommikuti 5.30 ja pealelõunal 14.30. Üks raskemaid ülesandeid ongi voodist välja ronimine. Esimene äratus on kell 4.15, teine 4.30 ja kolmas 4.45. Ärkan siis vastavalt sellele, kui kaugel või lähedal karjamaal lehmad und ja heina naudivad. Hommikuti mõtlen küll, et täitsa hull. Ärkan keset ööd ülesse, et tööle minna. Kuna ma pole eriline hommiku inimene, siis ärkan viimasel minutil, tõmban riided selga ja hüppan kas ATV või kaherattalise selga ning kiman üle küngaste lehmi lüpsiplatsile ajama. Paremal juhul äratab mind hommikune karge tuul, aga mõnikord saab silmad lahti alles lüpsi lõpuks.

 

Lehmad ei suuda ära oodata, et ma neid lüpsaks!
  
Katiel on asi kontrolli all.
  
Jah, ma sõidan kaherattalisega, mille peal istub minilehm, kelle seljas istun mina.
  
Nagu Boss
  
Karjalammas
 


Vasikate jootmine

Kui siin tööd alustasin siis peale lüpsi oli minu kohus vasikatele piima joota. Vasikate nii nimetatud kohvik oli juba lüpsi ajal piimaga täidetud. Minu ülesandeks oli see ATV-ga vasikateni toimetada ja vaadata, et kõik ikka korralikult „tissi otsa“ saaks. See oli vaieldamatult mu lemmik töö, sest vasikad on ikka väga armsakesed. Lisaks vasikatele oli vaja joota ka pererahva lemmikut- lammas Nonut. Temast võiks kohe eraldi postitused teha, sest tegemist on ühe väga erilise lambapoisiga. Aeg-ajalt mulle tundub, et ta pole ise päris kindel, et ta lammas on. Seda ei saa talle muidugi pahaks panna, sest enamasti liigub ta ringi koerte, lehmade ja inimeste seltsis. Ükskord teise lambaga kohtudes tegi ta suured silmad ja tundus, et sellist looma pole ta enne näinud.

Kui kõik loomad on hommikusöögi saanud, siis on aeg ka endale kerge eine lubada. Selleks  koju rallima ei pea. Mul on päris oma isiklik hommikusöögi hütike. 


Jooksvad tööd

Ega farmis töö eest ära ei jookse. Midagi on alati teha. Peale hommikusööki jagatakse mulle lahkelt mõned tööülesanded, mis tavaliselt hoavad mind tegevuses kuni lõunani. Mõnikord on aga nii, et saan peale hommikusööki koju minna ja alles lüpsiks tagasi tulla. See on kohati täitsa kosutav. Saab ühe korraliku iluune teha.

Aga siin siis mõned jooksvad tööd, millega farmis kokku puutun.

Sitatõrjuja

Kuna tegu on siiski keskmiselt suuremate põllumajandus loomadega, siis sitatõrjumisest ei saa kuidagi mööda hiilida. Kui Eestis oleme harjunud, et sõnnikut tuleb rookida või visata siis siin tegelen sõna otses mõttes selle tõrjumisega. Nimelt peale lüpsi saadakse lüpsiplats puhtaks suurte voolikutega sitta tõrjudes. No nagu tuletõrjuja ainult et tõrjutavaks objektiks on lehmakoogid. Ülepäviti on kasulik puhastada ka lüpsi ooteplats. Seal ei tegele ma ainult sitatörjumisega, vaid ka väikeste kivikest vabanemisega. Raske uskuda, aga väike kivike ja betoonpõrand võivad suurele lehmale palju jalavalu tekitada. Esimesel nädalal oli mul natuke raskusi nende suurte voolikute taltsutamisega, aga õnneks sain mõned õpetused kodumaiselt tuletõrjujalt ja nüüd on tõrjumine ilusasti käpas.

Tundub päris rahulik ja ohutu töö. Seda sitatõrjumine muidu ongi seni kuiniks ei otsusta voolikuga kaklema hakata. Mina ükspäev mõtlesin, et prooviks ära. Voolik võitis.

 

IMG_2428[1]
Ära kakle voolikuga!!!

Pullimaster

Esimestel nädalatel kui siin tööd alustasin olid karjas ka pullid. Algul olin natuke hirmunud, aga peagi sain nendega päris hästi hakkama, sest tuli välja, et nad täitsa muhedad vennad. Nimelt oli minu kohustuseks vaadata, et peale lüpsi oleks karjamaal koos lehmadega 4-5 pulli, et kõik seemned saaks ikka ilusasti lehmade sisse idanema pandud. Lüpsiplatsile me pulle ei soovi, kuna betoonpõrand on nende jalgadele halb ja neile meeldib keskmiselt rohkem pulli teha. Nii sai tihti pullidega peale hommikusööki vaikselt jalutatud.

IMG_1658
Pullad
  
Teda me kutsume Armsakeseks.
 



Kui pikk see rohi ongi..

Et ülemus ei peaks iga päev oma pead vaevama, kuhu karjamaale lehmad saata, tulevad appi minu sitked jalakesed. Nimelt iga kahe nädala tagant on minu kohustuseks karjamaade heina mõõtmine, et farmerile oleks teada, milline karjmaa on lehmade karjatamiseks valmis. Mis see siis endast kujutab? Eks lihtsalt võttes pean käima ringi heina mõõtva jalutuskepiga. Tegema igal karjamaal vähemalt 30 mõõtmist ja tulemuse kirja panema. See väike jalutuskäik läbi farmi , mille pikkuseks on 6,5 km ,keskelt läbin selle 2h ja boonuseks põletan 600 kalorit. LisaBoonuseks on muidugi küngaste otsast avanev imeilus vaade.

 

Mõõtmise kunst
 

Lehmade maniküür ja pediküür

Absoluutne lemmik. Selle töö ajal saab koolis omandatud teadmised mõnusalt praktikasse panna. Teema siis selline, et lehmad, kes lonkavad jalga tuleb karjast eemaldada ja visata pilk neile talla alla. Kahe spetsiaalse noa ja sõralõikamis tangidega osavaid liigutus tehes tuleb jõuda lonke põhjuseni ja see eemaldada. Iseenesest kõlab lihtsalt, aga tegu on siiski väga keeruka tööga. Tegelikult ei ole kõige raskem osa sõra värkimine, vaid lehma jala fikseerimine. Kuna siin puudub korralik pukk selle töö tegemiseks, siis on see igavine trall ja tagaajamine. Väärt töö on see siiski. Kui saad parandatud jalaga looma põhikarja hulka tagasi lasta on ikka hea tunne küll.

 Aiaehitus

Karjamaa on siin nii suured, et jagub lehmadele kahe söögikorra ampsamiseks. Selleks, et karjamaa saaks korralikult tühjaks söödud tuleb lehmadele korraga kätte anda ühe korra söögiala. Nii ma siis ehitangi ajutisi aedu. Iseenesest tore töö, aga ei tohi ära unustada, et peale elektriga ühendamist pole traati mõtet puudutada. Eks seda äpardust on mõned korrad uimase meelega ikka juhtunud, aga eks üks väike törts elektrit teebki meeled eredamaks.

See on siis kiire ülevaade Siki maaelust. Kuna tegemist on ikka tõelise maaga siis siin on internetiga null tolerants. Ainult superkallis telefoninett, aga sellest blogimiseks ei jagu. Selleks tuleb linna vurada (1h edasi-tagasi) ja tegeleda üliaeglase raamatukogu netiga.

Tegelikult töötan siin ainult nädalakese veel. Siis algab puhkus.Vaja ju maad ka avastada. Seekord saab ringi rännata Kertu aka Mikiga, kes lendab kohale otse Austraaliast. Ei suuda taaskohtumist kuidagi ära oodata, sest pole Mikikest poolteist aastat näinud.

Kertu Austraalia seiklustest saate lugeda siit: https://kakskaabut.wordpress.com/ 

Järgmises postituses kirjutan ehk lõpuks jõuludest, uuest aastast, miniseiklustest, vananemisest ja grilliparadiisit ka 😀

Lõpetuseks minu tööpäeva tipphetked:

 Esitlen teile: “Kallistavad lehmad”


Lumekrudinat soovides,

Siki

 

 

 

 

Elu on Cowabonga!

Hallo hallo, Helgi Sallo! Egle ja Hanna siinpool toru.

Oleme suurte juubelite tähistamise lainel. Siki on nüüd veerandsada aastat noor, 10. veebruaril sai meil pea alaspidi riputud juba 4 kuud ja kõige suuremad sünnipäevakallid lähevad ühele ja ainsale Rebasele!

Wellingtonist lahkusime 3. jaanuaril ja nüüdseks oleme ennast mõnusasti sisse seadnud lõunasaare põhjaosas Blenheimi linnas Copper Beech-i hostelis. Julgeks isegi väita, et siin on tekkinud kergelt kodune tunne. Paljud peatuvad ja töötavad kuu või kaks siin, siis reisivad ringi ja jõuavad ikka ja jälle otsaga Copper Beech-i tagasi. Hetkel kõige staašikamaks on Niels Hollandist viie kuuga. Lisaks leidsime siit hostelist veel kolm toredat eestlast.

Blenheim asub Marlbrough veinipiirkonna südames. Juttude järgi peaks siin päike sillerdama rohkem kui kusagil mujal Uus-Meremaal. Viinamarjad peaksid niiviisi õige head saama. Keskmiselt 2438 tundi päikest aastas pole paha. Mäed on küll seetõttu pigem kollased kui rohelised ja paljud jõed on otsustanud lihtsalt ära kuivada.

Meie kodu Uus-Meremaal

Ega kõigest ei jõuagi kahjuks kirjutada, sest iga nädal (kui mitte iga päev (kui mitte iga tund)) toimub midagi põnevat. Piltide poolest on niigi oodata maratonpostitust. Täiesti teemaväliselt võiks öelda, et nende üles laadimine ei ole niisama lihtne tegevus. Tasuta peaaegu piisava kiirusega Internetti saab kasutada raamatukogus avalikes arvutites. Avatud on nad nädalavahetustel ainult veidratel kellaaegadel ja viimane kord anti meile arvuti kasutamiseks tervelt 15 minutit.

Ja tagasi teemasse. Kuna oleme kõik siin kodust kaugel, siis võtsime kätte ja otsustasime hosteli rahvaga hakata üheks suuremat sorti rahvusvaheliseks perekonnaks. Meie eest hoolitsevad Copper Beechi managerid Vinnie ja Svatka, kes on pärit vastavalt Belgiast ning Tšehhist. Kahjuks on nad otsustanud, et nende aeg siin hakkab täis saama. Nende jaoks on see muidugi hea, kuna uued seiklused ootavad ees. Meie hoiame neile igatahes kõiki oma nelja pöialt! Ja suur aitäh nende toredate mälestuste eest, millede fotojäädvustustest kohe osa saate (mitte et nad eesti keelt oskaksid ja seda blogi kunagi loeksid).

Kui ilmad on kuumad, siis ujub pruun beib rannavees. Meie puhul siis pigem päiksepõlenud ja mudajões.

Pole me ka sportimist minetanud. Igal pühapäeval toimuvad suured rahvusvahelised jalgpallimatšid meie ja ühe teise hosteli vahel. Jaanuari kolmest mängust kahele vastased kohale küll ei ilmunud, aga see sportlaseid ei heidutanud! Mängud said siiski peetud.

Lõpuks sai täidetud meie pikaaegne eesmärk käia pühapäeval turul ehk Farmers Marketil. Tavaliselt on takistuseks osutunud see, et me magame selle lihtsalt maha. Ja mitte selles mõttes, et me unustame, vaid me reaalselt magame sellel ajal, kui see toimub. Kui soovi, siis saab sealt saab osta värskeid juurikaid ja puuvilju, seepi ja kala ja isegi käbisid.

Hiljuti toimus meie oma väike talendiõhtu Copper Beech Has Talent – üritus, kus hosteli andekamad tegelased näitasid oma oskusi. Kes laulis, kes mängis tulega, kes avas mootorsaega õllepudeleid.

Käisime California-Cowabonga poiste Beni ja Junioriga sellises kohas nagu Pelorus Bridge. Sild, mille all voolab väga rohelise ja külma veega jõgi. Vaade oli kena.

Siinkandis on populaarseks tegevuseks veinituuritamine. Sõidad ühest veinitehasest teise ja muudkui maitsed (enamasti tasuta) imehäid veine. Kahepeale kokku oleme juba kolm tuuri teinud. Väga palju ühe päevaga ei jõua, kuna ausalt öeldes jääb niiviisi üpris kergesti purju.

Mõned niisama pildid meie tegemistest ja olemistest.

Tuleb välja, et Uus-Meremaa ei ole üldsegi väga suur koht. Või tahab Matu lihtsalt Eestis veel kümme korda kuulsamaks saada. Igatahes oli nii tore ühel päeval pooljuhuslikult kohata Matthiast, Kajat ja Gerome’i, kellega me koos Te Pukes ühes hostelis olime.

Tööd teeme ka

Egle töötab Cloudy Bay (mis kuulub Louis Vuitton Möet Hennessy luksuskaupade gruppi) veinitehases. Ilmselt seisab aga peagi ees töökoha vahetus, sest töötunde on napilt. Peamehhaanik Dave (kes meenutab välimuselt piraati) on kindlal veendumusel, et Eglel võib tulevikus tarvis minna teadmisi veini pudelisse ajamise, sildistamise ja pakkimise liini masinate kohta. Masinate seadistamine ilma väljaõppeta on muidugi vägagi keelatud. Dave see ei heiduta. Lisaks temale on Claudy Bays veel näiteks ülitore Janine (ta on seal töötanud juba 23 aastat), kes toob meile vahel kommi ja reedeti hõikab kõvasti “Juhhuu, nädalavahetus!” Kaste tassib suurt kasvu ragbi mängija Isac. See ei ole küll naljakas, aga see on nalajakas, kuidas ta putukaid kardab. Näiteks kui kile küljes on õuest mardikas tuppa sattunud, siis peab Egle selle minema viskama.

Hanna jätkab põllumajanduse lainel. Surfab ta viinamarjaistanduses, kus on nüüdseks tööd rügamas tema ja viis sakslast. Juhhei! Uus-Meremaad tuntakse juba ka New-Germany (Uus-Saksamaa – tõlk) nime all. Tööd on praegu palju. Saab marju lõigata, lehti kakkuda ja taimedele linnuvõrke paigaldada. Need pole mingid niisama viinamarjad. Neist valmistatakse Pino Noir, Chardonnay, Sauvignon Blanc’i ja muid häid veine.

Sawcut Gorge

Võtsime ette ka ühe väikse matka. Rada asub Blenheimist umbes 50 km kaugusel. Läksime nii, et kaks autot said täis ainult kõige paremat seltskonda. Matkarada kulges mööda kivist jõesängi. Suurema osa ajast sumpasime lihtsalt vees. Lõppsihtmärgiks oli Sawcut Gorge, mis on 150 meetri sügavune kuristik. Peale selle, et kuri angerjas Laurat hammustas ja Paul jala ära nikastas kulges matk hästi.

Põhilised sekeldused toimusid alles tagasiteel. Nimelt otsustas üks auto, et talle aitab ja edasi saab sõita ainult nii, et võtit tuleb süütelukus hoida, mis ei ole juhile just kõige mugavam. Auto omanik arvas, aga et liiga riskantne oleks, kui me niiviisi tagasi koju sõidatksime. Kõrvaistuja ei saa ka võtit hoida, kuna neil siin ju kõik valel pool. Peatusime siis esimeses tanklas kinni ja hakkasime auto diagnostikaga pihta. Suured tänud möödasõitnud kohalikule, kes ka appi tuli. Veel suurem tänu Norbertile, kellel oli kunagi taipu olnud endale aastaks 150$ eest AA kindlustus hankida. See kattis kenast meie taksosõidu tagasi koju ja auto pukseerimise. Me ikka mõtleme, et oleks mõni eesti soost mehepoeg kaasas olnud, siis oleksid asjad ilmselt veidi kiiremini liikunud. Lõpuks peale südaööd olime kõik kenasti kodus tagasi ja tellisime Dominost pitsat.

Kööginurk

Piret, kui sa meie blogi loed, siis siin on midagi sulle. Me veedame nii palju aega köögis, et lihtsalt hull värk. Küpsistest oleme seni proovind kakao-apelsini, kaerahelbe, šokolaaditükkidega ja maapähklivõiga. Banaanileiva küpsetamine on ka juba päris käpas. Kuna inimesi on siin igast maailma nurgast, siis kasutame võimalust ja kokkame koos nende rahvustoite.

 

Huumorinurk

Väike pang autoostul

See lugu juhtus veel ennemuistsel aal Te Pukes. Läksime kolmekesi ühte autot vaatama. Eelnevalt uurisime Hanna venna käest, mida auto puhul tähele tuleks panna. Hakkasime siis oma põhjalike mehhaanikuteadmistega masinat uurima. Roostet ei paistnud, ühtegi vedelikku silmnähtavalt ei tilkunud, tuled töötasid, rehvid tundusid ka täitsa sõidetavad. Üks paarike oli veel seal samal ajal autot vaatamas. Nimesid ei mäleta, aga noormees hakkas meile väitma, et te ilmselt ikka ei taha seda autot. Me mõtesime, et misasaja, nii hea auto, tahavad endale saada. Hakkasime juba proovisõidule sättima. Noormees seepeale uuesti, et te ilmselt ikka ei taha seda autot. Tal oli õigus. Meid oli kolm, autol aga ainult kaks istet. Hanna vend ju ei öelnud, et istmete arvu peab ka kontrollima… Sellest ajast alates me kontrollime kõigepealt, mitu istet autos on.

Saksa tüdrukute pang automüügil

Oleme ka Blenheimis mitut autot uurimas käinud. Ühel päeval jäi üks sobiv auto silma, leppisime siis aja kokku. Müüjateks olid kolm noort saksa neiut. Istmeid oli jälle kaks, tagumiste asemele oli voodi ehitatud, mis meile sobis. Kuna auto oli bensukas, V6 mootori ja automaatkastiga, siis tekkis mure, kas see viimati liiga palju kütust ei söö. Hanna siis uuris, mis ta ka kütust võtab. Neiud olid veidi hämmelduses, et no mis ta ikka võtab: “Kui paagi täis paned, siis saad sõita Hastingsist Wellingtoni ja vahepeal tankima ei peagi.”

*Egle töökaaslane hõikas talle ühel päeval: “Hey Egg!” (Tere muna – tõlk). Rohkem tähti ei tulnud nimest lihtsalt meelde.

*Hanna nimega üldiselt probleeme pole olnud. Küll on on seda siiski üritatud inglisepärasemaks muuta. Hambaarst leidis, et nimeks võiks olla hoopis Hannah Herring.

*Hanna töötab koos saksa tüdrukutega. Ühel päeval küsis üks neist veidi piinlikust tundes: “Kas Eesti asub Euroopas?”.

Viimased põrutavad ja värisevad uudised

Siki sünnipäev ja 9. jaanuar sai sellel aastal meie poolt kohe väga eriliselt tähistatud. Kõigepealt tundsime esimest korda elus maavärinat (5,2 magnituudi, meist umbes 140 km lõunapool 50 km sügavusel, kl 13.58). Päeva lõpuks ostsime endile veel pealekauba auto! Sai seda kaua otsitud, aga loodetavasti läheb kõik hästi ja see kohe nüüd lähiajal laiali ei lenda.

IMAG1917
Keskel uus ja õnnelik autoomanik koos eelmiste omanikega. Eelmised omanikud olid nii toredad ja nunnud et söö või ära.

Viimastel päevadel oleme kogunud üha enam tõendusmaterjali, et me oleme ikka üsna tuimad tükid. Maavärina ajal arvasime, et lihtsalt kõvem tuul puhub. (Mingi loogika ütles, et tuul suudab toas voodi või siis keset põldu auto vappuma panna). Peale selle ei saanud me aru, kui meile narkootikume müüa taheti. Diiler andis lõpuks alla ja kinkis meile hoopis Foxi liustikult pärit kivi ja linnusule (mille me kohe minema viskasime).

 

 

Käisime jooksmas ja meile tuli vastu üks naine, kelle särgil oli kiri “Love Life” ehk “Armasta elu”. Meie arvates väga hea mõte.

Cowabonga tähendab muide kõike positiivset ja head. Nii et elu on Cowabonga!

 

Egle ja Hanna

PS! Kui midagi on kirjeldamatult lahe, siis on see estoniamazing 🙂