Uue ajastu algus

Küll eestlased on alles töömaias rahvas. Alles paarsada aastat tagasi vabanesime me pärisojusest, kuid nüüd sõidetakse kas või teiselepoole maakera, et natukenegi orjata. Ka meie sooviks on olla Eestimaa parimad tütred ja kõvemat sorti töörügamine omal nahal järele proovida. Nii lõppeski meie nädalane puhkus Gulf Harbouris ja algamas on uus ajastu – nimetame seda hellitaval tööpõlveks.

Tööotsingud

DSC_0589
Maru tõsised tädid

Ühel päeval kirjutasime kuus tundi CV-d ja enesekiituskirja. Järgmisel päeval saime juba esimese kõnega tööpakkumise. Meie üübertuunitud CV-sid ei olnudki vaja. Uue töö lühikirjeldus: „no experience wanted“ (eelnev töökogemus mittevajalik- tõlk). Teisel pool toru oli Tracey, kes on meie praeguse „üübertuusa“ hosteli omanik.

Teekond

Oleme nüüd Te Puke linna lühiajalised elanikud. Autoga oleks siia sõitnud 3h. Bussiga teekonna pikkus kahekordistus. Marsruut oli nii imelik, et sama hästi oleks võinud söita läbi Antarktika ja teha ümberistumine Austraalias. Te Puke suunas liikus Aucklandist tervelt üks buss päevas. Eks oligi vaja kõik kolkad läbi kolada.

Kotid uueks seikluseks valmis. Meie ka :)
Kotid uueks seikluseks valmis. Meie ka 🙂
Vaade bussiaknast.
Vaade bussiaknast.

Vastuvõtt Te Pukes oli meeliülendav. Linnapead koos õhupallide ja šampusega bussi vastas ei olnud, aga suvaline tädi linnatänavalt kutsus meid tasuta sööma. Lihtsalt niisama kutsus. Ei olnud vaeste supiköök. Nimelt jäi tal poja sünnipäevast terve hunnik pastat, kooki ja küpsiseid järgi. Nii saime meiegi oma jao. Kes ütles, et tasuta lõunaid pole olemas?

Kotka 50 söömisvarjundit.
Kotka 50 söömisvarjundit.
Hanna üks söömisvarjund.
Hanna üks söömisvarjund.

Kus me nüüd elame?

See on siis meie uus kodu.
See on siis meie uus kodu.
Hahaa. Nali. Tegelikult elame selles punases kilukarbis.
Hahaa. Nali. Tegelikult elame selles punases kilukarbis.

Ei ole meil enam isiklikku vannituba ega kuninglikku voodit. Need on asendunud kriuksuvate naridega kuueses backpackerite hostelitoas. Seltskond on siin kirju. Kolm eestlast on üldiselt kogu hosteli peale eksootika. Moodustunud on teatud gängid. On üks üüratu hunnik sakslaseid, kellest keegi ei tea kus asub Eesti või et see üldse olemas on (nüüdseks oleme teada saanud, et kasutades sõna „Estland“, muutub neile asi palju selgemaks – toim). Kuna neid on siin nii palju, siis nad peavad ka ise oma päritolumaad igavaks.

DSC_0609
Köögi reeglid. (Su ema ei tööta siin, korista oma segadus ise – tõlk)
Kohalik ema lastele süüa valmistamas.
Kohalik ema lastele süüa valmistamas.

Teine suur hunnik on siia kohale ujunud Argentiinast. Nemad joovad kogu aeg matet ja lobisevad palju. Muidu on nad sõbralikud. Lisaks on siin veel mõned pisikesed tumedapealised ja pilusilmsed tüdrukud. Neid on vist neli. Kindel ei ole. Nad nii ühesugused, aga jällegi sõbralikud. Kogu aeg naeratavad. Võimalik, et nad on pärit Malaisiast. Meil hostelis on ka oma kohalik gängsteripealik. Kujutage ette tõmmut meessoost Väikest Müüd, kes kannab napilt kannikatele toetuvaid leopardimustrilisi pükstelaadset toodet. Paljaid varbaid kaunistavad valged karvased sussid. Käib ringi ja muudkui toriseb. Vaatemäng omaette.

Tuba nr 8 gäng

Peale kolme eksootilise eesti neiu, elavad siin veel:

Nils ehk teise nimega Vaiko –  kes sai oma nime tänu sellele, et ta väga palju ei räägi. Esimesel päeval arvasime, et ta ei oskagi rääkida. Jutt väga ei voola, aga selle eest on ta väga osav kokk. Meil on kindel plaan mõni õhtu ta söök ära kaaperdada, sest see  näeb väga nämma välja. Teilegi üllatuseks on ta sakslane.

Pablo ehk Päikesepoiss – vot tema on eriline frukt. Ta on pärit Peruust. Pablo suust pärinevad järgmised väljendid:

  • No problem!
  • Iiiz okeiii!
  • Be happy!

Kuigi ta enamus ajast särab eredamalt kui päike, siis täna on ta pilvine. Päike on veidi pahur, sest ülemus ei taha talle palka maksta. Ei tea kas probleem on selles, et ta ükspäev otsustas endale ise vaba päeva võtta või on ülemus lihtsalt kurimuri.

Andy ehk Pandapoiss – tema on pärit Malaisiast. Me teame, et seal ei ela pandasid. Nime sai ta hoopis selle järgi, et tal on magades ees panda tuduprillid. Ta on väga viisakas ja tore. Juhuslikult on ta ka meie isiklik autojuht. Ta googeldas Eestit!

Mõned tähepepanekud

  1. Siin on kogu aeg nii normaalne muusika. Olgu siis poes, raadios või söögikohas. Hea muss kõlab 24/7. Kätule siin meeldiks.
  2. Bussijaama WC-d räägivad sinuga või siis Hanna ei saanud aru, et keegi oli temaga koos vetsus. Tundmatu hääl ütles talle, et sul on 10 minutit aega ja siis avanevad uksed.
  3. Kõik bussijuhid on sõbralikud. Lehvitavad inimestele peatusesse saabudes. Kui oled eksinud nägu peas lõpp-peatusesse sõitnud, siis annavad nõu. Ja kui sinu teeotsas pole peatust, siis see tehakse sinna.
  4. Ka ehituspoes on toredad mehed. Keskmiselt üks teenindaja minutis pakub sulle lahkelt abi.
  5. Tänaval liikudes ütlevad suvalised inimesed tere. Näiteks ükspäev möödus meist kaks väikest koolipoissi. Teretasid meid viisakalt. Kui olid meist juba möödunud, hüüdis üks poistest: „I love potatoes“ (ma armastan kartuleid- tõlk). Ilmselt ta tunnetas, et oleme kartulikummardajate vabariigist.

Huumorinurk

Pandapoisi eri

Egle:  „How did you end up in this hostel?“ (Kuidas sa siia hostelisse sattusid?- tõlk)

Pandapoiss: „Yeeesh, it’s great!“ ( Jaah, see on hea.- tõlk)

Nädala sündmus:

Maavärinaõppus

Võtsime osa üleriigilisest maavärinaõppusest. Häire peale pidid kõik leidma endale turvalise koha peitumiseks. Näiteks laua all või ukseavas. Meie vudisime häire peale kiiruga peidukatesse, aga majarahvas otsustas hoopis pildiaparaadid haarata.

Glenda on hästi varjunud.
Glenda on hästi varjunud.

Nüüdsest oleme juba kolmandat päeva tööinimesed. Oma tööst kirjutame õige pea. Kes ära arvab, millise töö saime, sellele saadame Uus-Meremaalt postkaardi. Lõbusat arvamist!

PS! Need kellele me ise oma tööst juba rääkida oleme jõudnud, on diskvalifitseeritud (andestust).

PSS! Kes veel ei teadnud, siis me oleme teist kogu aeg kümme tundi ees.

Pikka iga ja kindlat meelt,

S.H.E. (Sigrid, Hanna, Egle – toim)

Sõitsime eile praamiga vulkaanist mööda…

Et siis vauu! Mainiks kohe ära, et me võime siin üritada kirjeldada, mida meie silmad näevad, aga ilmselt ei suuda me seda emotsiooni ja võrratuid vaateid, mis meid on lummanud, täpselt edasi anda. Siiski üritame anda endast parima. Loodame, et see on piisav teie kohale meelitamiseks.

Vaade mis paneb naeratuslihased valutama
Vaade mis paneb naeratuslihased valutama

Nagu eelmises postituses lubatud, siis alustaks Rossist ja Glendast. See lugu algas nõukogude ajal kui kohtusid üks eesti mees ja naine. Nad said tütre, kes mitte väga kaua aega tagasi otsustas proovida elu Kängurudemaal. Seal kohtas ta ühte austraalia noormeest. Mõeldud, tehtud – pulm Eestis. Siit siis hakkab meie lugu pihta. Pulma kutsuti sulelisi, karvalisi ja ka austraallasi. Nüüd tuleb mängu Serena. Tema ööbimispaigaks Eestis osutus Tomi auväärt residents Tallinnas. Karta on, et mängus oli saatuse käsi (või oli see Tomi oma), aga Egle ja Serena teed ristusid. Meie kõigi õnneks suutis Egle kuidagi moodi Serenale normaalse mulje jätta.

Nüüd siis tüüpiline loo lõpp, et Serena teadis kedagi, kes teadis kedagi, kes elab Uus-Meremaal (täpsemalt siis Serena õe mehe vanemad). Võib-olla see tuleb teile üllatuseks, aga need inimesed ongi Glenda ja Ross.

Ülitoredad Glenda ja Ross ning nende armas maja ja veel nunnumad eesti tüdrukud
Ülitoredad Glenda ja Ross ning nende armas maja ja veel nunnumad eesti tüdrukud

Serena õde kirjutas meile, et raske on sõbralikemaid inimesi leida. Tal oli tuline õigus. Tegemist on äärmiselt harmoonilise ja elurõõmsa vanapaariga. Neil on väljakujunenud kõrgema klassi huumor. Mõni õhtu naerame nii palju, et kõhulihased tunduvad treenitud. Näiteks siis, kui me tänasime Rossi selle eest, et ta meid panka sõidutas ja seal kannatlikult üle tunni ootas, vastas ta: „ I’m The Husband“ (ma olen abikaasa – tõlk). Või kui üks madrus meist Glendaga koos pilti tegi, ütles Glenda: „You’re so handsome, that you should be on the picture“ (Sa oled nii kena, et peaksid ise pildil olema – tõlk).

IMG_0237
Keskpärane vaade koduaknast.

Nagu juba mainisime, siis nende lahkus on piiritu. Meie käsutusse anti terve alumine korrus koos isikliku vannitoaga. Glenda reklaamis oma maja välja eriti soojana, aga see 18 karaadi tundub siiski natuke jahe. Õnneks on Hanna tänu sellele saanud lahti halvast harjumusest öösiti wc-s käia.

P1070998
Siki ja Taibu kuninglik voodi.

Glenda ja Rossi kodu asub Aucklandist põhjapool Whangaparoa poolsaare tipus. Seetõttu on meil alati võrratu merevaade. Hetkel läheb kõige rohkem energiat kodukoha nime meelde jätmiseks. Koha nimeks on Gulf Harbour, aga keel kibeleb ütlema hoopis Pearl Harbour.

Kui ilus see Uus-Meremaa siis ikka on? Ilmselt liiga ilus, et olla tõsi. Ringi sõites ilustab meie nägusid lakkamatu naeratus, nii et õhtuks on naeratuslihased valusad. Ross ja Glenda on meile üksjagu meeliköitvaid kohti tutvustanud. Üks pilt on ilmselt kõnekam kui tuhat sõna, seega visake ise pilk peale.

P1080169
Gulf Harbour – Auckland
P1080191
Auckland, siit me tuleme!
P1080201
Praami Kapten Ken osutus väga meeldivaks härrasmeheks. Oli uusmeremaalasele kohaselt ülisöbralik ja andis meile kiirkursuse Aucklandi kohta.
P1080259
Ah see ongi see praam, millest me eile vulkaaniga mööda sõtsime
P1080280
Stuart läks pildilt ära vol1
P1080352
Stuart läks pildilt ära vol2
P1080294
Üks pisike sõnajalake
DSC_0569
Tom, istu sisse oma keskmiselt üheksa lisakilo!

P1080075 DSC_0577 P1080255 P1080247 IMG_0280 P1080156 P1080119 P1080086 P1080083 P1080076

Kuna tegu ei ole siiski turismireisiga ja õige pea on vaja asuda tööle, siis teisel päeval külastasime Aucklandi ja mitte vaatamisväärsuste nautimiseks, vaid pankade ja muude asutuste külastamiseks. Võime juba ruttavalt ette öelda, et asjaajamine on siin tunduvalt keerukam ja aeganõudvam kui Eestis.

Dramaatilised lood internetiga

Ütleme ausalt, et eks Eesti on meid laialdase tasuta wifi ja soodsate mobiilse interneti diilidega ära hellitanud. Hetke parim diil on ilmselt Eesti halvim diil (750 MB kuus). Meie paketiga koos käivad ka mingid veidrad tasuta wifi putkad (1GB päevas), mida meie kodu lähedal otseloomalikult ei leidu.

Imeline wifilaadne toode
Imeline wifilaadne toode

Vähem dramaatilised lood pangaga

Kätu, ära üldse muretse oma XP pärast! Pangatädi kasutas seda ja Internet Exporerit suurima rõõmuga. Üleüldse pole konto avamine mingi igapäevapangandus. Selleks tuleb ikka aeg kirja panna. Oli tunne nagu tahaks nooreperelaenu võtta.

Huumorinurk

Eglel on vaieldamatult „kõige rahvusvahelisem“ nimi. Tavaliselt inimesed punastavad enne tema nime kasutamist ja küsivad, kuidas seda hääldada. Mõne julgema hundi rind on aga haavleid täis. Näiteks pöördus telefonifrma Spark teenindaja tema poole nimega Eagle ehk eestipäraselt Kotkas. Nii julget inimest, kes tema perekonnanime julgeks hääldada pole veel kohanud (kes ei tea siis Egle perekonnanimi on Rüütli – toim).

Esimesed kokkupuuted lammastega on olnud meeldivad. Eile sõime ühe õhtusöögiks.

Fakt Whangaparoa poolsaare elanike kohta: kõigil on traktor selleks, et oma paati vette transportida.

Kõik uusmeremaalased on nii sõbralikud. Mõnikord nad lausa võitlevad selle eest, kes meid rohkem abistada saab.

Kas Üllar on jälle kadunud? Või tuli ta Estrit otsma (Hanna hüüdnimi Kabudes on Ester – toim)?

P1080218
Üllar Aucklandi Mäkis

Kirjutage, joonistage ja kommenteerige ka siis, kuigi suure tõenäosusega meil interneti nende lugemiseks ei jagu.

S.H.E.

Oh seda lennureisi…

Meile endalegi üllatuseks osutusime lennujaamas väga populaarseteks. Meile tuli lehvitama rohkem kui üks inimene.

Selve kõrgem tase
Selve kõrgem tase
Meie, sõbrad, pere ja kookonid
Meie, sõbrad, pere ja kookonid
Lehva-lehva, niuks-niuks
Lehva-lehva, niuks-niuks

Lennu statistika

  • Tallinna-Helsingi (35 min)
  • Helsingi-Singapur (11h 45 min)
  • Singapur-Melbourne (7h 45 min)
  • Melbourne- Auckland (3h 35 min)

Ehk õhus veetsime me umbes 24 h ja lennujaama hüvesid nautisime kokku 13 h.

Tallinna lennujaamas oli meie suurimaks üllatuseks Peedu. Oli ülimalt suur au, et meid tuli isiklikult ära saatma kuulus lennukimehhaanik.

Egle kohaliku kuulsusega
Egle kohaliku kuulsusega

Soome ots läks väga kiirelt. Sujuv värk.

Hanna ja Egle Helsingi lebolas
Hanna ja Egle Helsingi lebolas

Singapuri põhiline märksõna oleks kastanimunad. Nimelt korjas Hanna nunnu venna Mihkel õele palju õnnemune kaasa. Hanna, nagu hea õde ikka, pani igasse taskusse ühe. Siis tuli meile meelde , et õunasüdame smuugeldamise eest Uus-Meremaale võib ka vangi minna. Kuna Hannal ei ole soovi järgmised 5 aastat Uus-Meremaa kinnipidamisasutuses veeta, siis oli meil Singapuris varajane munadepüha. Hea üllatus oli see, et väljas oli  Hanna hinnangul „väga räige läpatis“ kraadi sooja.

"väga räige läpatis" kraadi sooja
“väga räige läpatis” kraadi sooja

Melbourini sõitsme Jetstar lennufirmaga. Nimi tundub glamuurne, aga seda polnud sealne elukoraldus. Nimelt padja, teki, ja söögi said ainult „valitud“ inimesed. Meie kahjuks valitute hulka ei kuulunud. Õnneks tegi lennu toredaks meie kõigi uued pinginaabrid. Ühiselt hääletasime nunnumaks Hanna kõrval istunud Malasiast pärit Austraalia vanaproua. Tulenevalt oma väikesest kasvust mahtus ta oma toolile absoluutselt igas asendis (kõhuli, selili, kätepeal, mõnikord ka jalgade peal, külili, rõngas ja palju muid). Melbournes veetsime 7h ja suuremas jaos vertikaalses asendis( meie õnneks). Hanna sulandus lennujaama diivanitega niivõrd hästi, et vahepela me ei märganudki, et ta seal lamab.

IMG_0234
Uni on ilmselgelt hetkel magusam kui mesi!

Aucklandi jõudes oli meie suurimaks hirmuks täita õigesti meile antud deklareerimispaber. Nimelt oleme kuulnud, et õunasüdamed pole ainuke ohtlik impordiartikkel. Seega täitsime seda vähemalt kolm korda ja stjuardess käis vahepeal meile ise uusi vorme juurde pakkumas. Enne piiri ületust otsustasime igaks petteks veel ühe korra seda vormi täita. KÕIK deklareerisime ära! Mis siis selgus – meile üllatuseks polnudki tarvis deklareerida komme, igapäeva jalanõusid, lipuvarrast, kadakalõhnalisi võinuge, kodus elavaid kanu.

Vaimselt olime valmis selleks, et meilt küsitakse sada küsimust, otsitakse läbi meie pagas ja küsitakse kõiksugu pabereid. Reaalsus – Eglelt küsiti 2 küsimust ja Hanna pidi avama koti, kus sees oli väga kahtlase päritoluga üliohtlik huulepalsam. Sigrid on ilmselgelt väga ohutu ja temast vaadati igas olukorras mööda.

Lennujaamas olid meil vastas Ross ja Glenda. Nendest pikemalt juba järgmises postituses…

Huumorinurk:

Lennureisi ajal kujunesid meil välja ka uued nimed:

  • Hanna” Nuta mulle jõgi” Heering
  • Sigrid ” Anna alati vale pilet” Praats
  • Egle “Hoia madalat profiili, et vältida uut nime” Rüütli

Peale selle avaldas Egle arvamust, et Hans on ilmselt asiaat, sest tal on Aucklandis asiaadist sugulane.

Ja üleüldse ei ole vahet kas Sindi või Singapur.

Internetiga on kitsas seega iga postitus on puhas ime!!

S.H.E.

Kuidas me viisat tegime ja natuke veel..

Iga seiklus algab kusagilt.Meie seiklus algas ilmselt sellest hetkest kui otsustasime kätt proovida Uus-Meremaa viisa taotlemises. Uus-Meremaale minekuks otsustasime endale teha Work&Travel viisa. See kehtib ühe aasta ning sellise konkreetse viisa saavad endale taotleda Eestis ainult 100 inimest aastas.

8. aprilli öö

Viisa saamine polnudki niisama lihtne. 8. aprilli öösel avati viisataotluste esitamise lehekülg. Algas nobedate näpude voor. Istusime meie (Sigrid, Hanna, Egle ja Kaidi) siis arvutite taha ning valmis kiirelt avaldusse vastuseid tulistama! Viisad oli läinud umbes 20 minutiga ning meist kõige kiiremaks osutus Egle von Zebra. Hanna, Siki ja Kaidi jäidki esialgu viisast ilma… Egle üle oli küll siiralt hea meel, juhhei! Aga ülejäänute südames võttis võimust kerge kurbustunne. Hanna on valmis!

Kui viisade taotlemisest oli möödas umbes kuu aega, helistas ühel täiesti tavalisel õhtul Sikile ja Hannale meie kallis Kaidi. Ta teatas, et proovis uuesti enda avaldust esitada ning see õnnestus. Hannal ja Sikil hakkasid teiselpool toru käed higistama ja süda kloppima. Kiirelt-kiirelt esitasime oma avalduse uuesti, maksime raha…. ja olemas ta oligi! Nüüd tuli ainult veel 15 päeva jooksul käia pealinnas ja endast üks röntgenpilt lasta teha. Kui seegi tehtud sai, saime paari päeva pärast kirja, et oleme oodatud Uus-Meremaale. Olude ja elude sunnil ei tule meiega praegu kaasa Kaidi. Aga meie ootame teda Uus-Meremaal. Loodame, et külma talve saabumine puhub talle tuule tiibadesse ja ta lendab meile järele. 

HüvastijättSelve

Enne Eestist lahkumist soovisime Head Aega meid ühendava rahvatantsurühmaga Kagu Kabujalakõsõ(esindatud olid ka TÜRKA, Tarbatu ja Kultuuriklubi liikmed). Aitäh kõigile, kes kohal olid ja ka neile, kes tulla ei saanud. Lehvitame teile lennukist 🙂