Tongariro Crossing

Balilt lendasime tagasi põhjasaarele Wellingtoni ning sealt edasi sõitsime bussiga Tauposse. Meil oli Kaidi tulekuni aega 10 päeva, mille jooksul tahtsime kindlasti teha Tongariro Crossingut (19,4 km). Kui me koos Sikiga enne 2015 jõule seal kandis olime, siis jäi see kehva ilma tõttu kahjuks tegemata. Seekord olime targemad ja jätsime endile veidi rohkem aega, mis meil ka ära kulus. Alles neljandal päeval sai meie kauaoodatud matk alata.

Põrumisnurk (endise nimega Huumorinurk)

  • Meiega samal päeval käisid matkal ka kaks prantsuse tüdrukut, kellega samas hostleis ööbisime. Sinna ja tagasi viidi meid bussiga. Need neidu jäid viimasest hostelisse tulevast bussist maha. Hakati siis neid otsima, reeglite järgi peab teatama päästeametile. Viimane saadab välja otsimismeeskonna, mis maksab ilmselt ohhohooo kui palju. Lõpuks saadi ikkagi tüdrukutega ühendust. Eisteks olid nad olnud lihtsalt aeglased, teiske olid üks neiu hakanud endale kohapeal lõunasööki valmistama ja teine oli üldse magama jäänud.

Ikka meie

Reisikiri: Indoneesia ehk elu miljonäridena

Oktoobri esimeseks pooleks pühkisime Uus-Meremaa tolmu mõneks ajaks jalgadelt (lendude vahepeatuses Sydneys pesi tolliametnik sõna otseses mõttes Egle saapatallad puhtaks) ja lendasime Indoneesiasse Bali saarele. Seal saime kokku cawabonga-california poiste Beni ja Junioriga.

dsc01744-1
Kohe reisi alguses sai selgeks, et oleme kõik väga fotogeenilised.

Sinilinnud

Esimene paras kultuurisokk (meelega on sokk kirjas, sest see on naljakas) tabas meid Balil Denpasari lennujaamas. Astume siis oma seljakottidega ooteruumi ja mauhti “taxitaxitaxiTAXItaxiTAXItaxitaxi…”. Seal oli enam-vähem sada taksojuhti, kes klintidele jahti pidasid. Ben ja Junior saabusid juba eelneval õhtul ning andsid edasi õpetussõnad, et meie hostelisse Kutas peaksime tulema sellise taksoga, kus on taksomeeter või mitte maksama üle 150 000 ruupia. Seega oli meil piisavalt oidu mitte nõustuda 500 000 pakkumisega. Nad seal isegi ei oota su nõusolekut, vaid proovivad kohe pagasikäru ära kaaperdada ja enda autosse vedada. Ametlikud hinnad on tegelikult veel poole madalamad. Taksojuhid oleksid pisarsilmi ja oma elu nimel ka valmis vanduma, et asi mitte nii ei ole. Kui neile vastupidist väita, siis nad vaatavad sind sellise pilguga, et sa oled küll vähe kohtlane.

bluebirdbigfave
Muhe rahvas on neil seal Balil

Peale mõningase elutarkuse kogumist sõitsime lühemaid maid ainult Bluebird taksodega, milledel kõigil oli taksomeeter ja kes ainsana ajasid ausat äri (kuigi eks selles ei saa ka lõpuni kindel olla). Trikk seisnes selles, et kõik teised taksod üritasid iga hinna eest välja näha nagu Bluebird. Seega iga kord taksot otsides toimus meil ka selline väike ärarvamismäng.

Söök oli umbõlõ häää

Aga nüüd oluliseimast: toit. Oii kui heaaa ja oiii kui odav! Tänavalt väikestest toiduputkadest saab riisi või nuudlid juurviljade ja munaga ehk siis ühe korraliku ning maitsva kõhutäie 10 000 ruupia ehk 70 eurosendiga. Restoranides tuleb muidugi rohkem välja käia, aga Uus-Meremaaaga võrreldes kohe väga palju odavam on ka seal.

Kuna Ben ja Junior lehma-siga-kana-kala nüüdseks juba aasta aega ei söö, siis tihti käisime taimetoidurestoranides. Egas meil ka selle vastu midagi olnud. Menüüd olid pikemad kui eeposed ja mis iganes sa tellisid, siis toit viis alati keele alla. Igal pool müüdi ka alati sadat eri sorti värskelt pressitud mahla. Eks neil kasvavad seal kandis kõik juurikad ja vaarikad ju ludinal.

Kuta

Hinna sees oli ka tasuta hommikusöök :D
Hinna sees oli ka tasuta hommikusöök: röstsai ja aprikoosimoos 😀

Esimese öö olime Kutas kenas hostelis, mis maksis meile tervenisti 5 eurot. Võrdluseks algavad Uus-Meremaal sarnaste ööbimiskohtade hinnad 16 euro kandist.

Benito Suarez ja Junnar olid eelmisel päeval tuttavaks saanud ühe kohaliku taksojuhi moodi tegelasega. Temaga leppisime kokku nii, et sõidutab meid päeval natukene ringi ja teeb ekskurssijat ning õhtuks viib meid Ubudi.

Kõigepealt käisime ühte etendust vaatamas, kus oli printsess ja ahv ja koletis ja röövlid ja kaks klouni ja muusikalise poole eest hoolitses  kohalik ansambel.

Siis viis taksojuht meid veel Uluwatu templi juurde. Hindud on seal juba iidsest ajast oma asja ajanud. Täiesti mõistetav, vaade India ookeanile pole paha. Hinduism on Bali peamine usk. Võibolla see mõnus hinduismi atmosfäär on üheks põhjuseks, miks turistid just sinna saarele lausa hordide kaupa kohale lendavad.

Kuta taksojuhiga meil väga vedas. Meie ööbimiskohta Ubudis polnud üldsegi lihtne leida. Pidi mitmeid kordi kohalikku Google Mapsi kasutama. Viimasel sageli ingliskeelne versioon puudub (vt alumist pilti).

Kohalik Google Maps

Ubud

Miljonär palmi all
Miljonär palmi all

Ubudis võis ruupiamiljonäri elu alata (1 euro on ligikaudu 14 000 ruupiat). Sai lausa päris ehtsas villas ööbitud. Bassuga ja puha. Sealne ehitusstiil on küll meile harjumuspärasest veidikene erinev. Dušširuumil polnud näiteks katust, vetsul olid klaasuksed (et saaks ikka silma peal hoida, mis teised toas teevad) ja majale oli üldse unustatud köögi ja aia vahele pool sein valmis teha.

Kaheks päevaks rentisime ületee naabrite ärist endale kaks rollut, millega ise ringi kärutada. Paagitäis kütust…mis ta võiski olla…sinna kahe euro kanti. Bali liiklus toimib sellise pideva vooluna, konkreetsed reeglid iseenesest vägagi puuduvad. Lased lihtsalt signaali, kui soovid märku anda “mina tulen, ära mulle palun otsa sõida, sest muidu mul kukuvad kõik kapsad, mida ma pakika peal vean, kraavi” ja niimoodi see süsteem neil seal töötab üsna edukalt. Muideks, miks osta suuri pereautosid, kui kaks täiskasvanut ja kuni paar last mahub kenasti rolleri peale.

Riis riis mis siis Liis! Käisime riisiterrasse vaatamas.

Ahvimetsas sai ahvidest tükiks ajaks isu täis. (Mitte selles mõttes, et me neid söönud oleksime, vaid piltlikult).

Turul käimine pole niisama lihtne. Esiteks ei tohiks lettidele väga lähedale minna, parem on tegelikult üldse mitte kaupa vaadata (katsumisest rääkimata). Vähesegi huvi näitmise peale (või isegi kui lihtsalt mööda kõnnid) küsitakse juba mitu võtate. Kindlasti on ka just täna ja just teile eriline soodushind.

Oma rollerituuriga jõudsime pool juhuslikult ühe turuni, mille taga asusid kaks templit. Esimene oli hindude oma ja teine budistidele. Sattusime sinna just täiskuu ajal mistõttu käis suur ehitus ja sagimine õhtuse tseremoonia jaoks. Niimoodi sõbralikult koos nad seal toimetavad.

Benito, Junnar ja Kotkas olid niivõrd ekstreemsed, et käisid ka raftingul. Eks seal jões mõned vanaema vanad allarid, trullarid ja truuparid küll ujusid, aga muidu täitsa tiptop. Instruktor sattus meile ülivahva.

Vulkaani vallutamine ehk see kõige ilusam päiksetõus ever and ever

Ühel kenal hommikul Ubudis võtsime kätte ja ärkasime niivõrd vara kui 2.30 ning ronisime Mount Batur-i otsa. Kõrgust on tal tervenisti 1717 meetri jagu ja ega ta niisama seal kükita, tegutseb aktiivselt ning viimati purskas siis, kui algas uus milleenium. Vb veidi nagu tähistas või nii.

Meie giidid olid kohalikud koolilapsed. Igal hommikul ärgatakse paar tundi enne päikese tõusu ülese, aidatakse turistidel mäe otsa ukerdada (see ronimine ei ole sinna ikka üldse lihtne) ja kes teab, kas nad pärast kooli jõuavadki.

Gili saared

Indoneesias on suudetud kokku lugeda üle 18 000 saare. Meie jõudsime neist tervenisti neljale. Lisaks Balile vataasime ringi veel ka Gili Trawangan-i, Gili Air-i (väga põgusalt) ja Lombok-i saartel.

Ubudist suundusimegi Balil Badang Bai sadamasse, saime peaaegu kuumarabanduse, läksime praamile, saime peaaegu järgmise kuumarabanduse ja maabusime oma seltskonnaga pisikesel Gili Trawangani saarel.

Gili Trawangan

Gili Trawangan-il olime kohe päris mitu päeva. See on selline vahva saar, et seal ühtegi autot, rollerit ega muud sarnast mootoriga masinat ei ole. Liigelda saab vanal hea klassikalisel viisil: jalgsi, hobuse või jalgrattaga. Viimastega tegime kogu saarele tunni ajaga tiiru peale. Nõnna pisike on see saar.

Kohalikud, keda meie kohtasime, olid kõik nii ägedad ja sõbralikud ja rõõmsameelsed. Muidugi oli ka palju väga pealetükkivaid inimesi, kes üritasid sulle midagi maha müüa. Kuigi viimased on väga tüütud, siis pahaseks ka ei maksa saada, see on lihtsalt nende viis elatist teenida. Kaupade hinnad on meie jaoks ju tegelikult vägagi madalad. Ise me ronime ka nende saarele lebotama.

Liiatigi nägime ise, kuidas lapsed Gili Trawangan-il maja ehitasid. Ja aasta on 2016 😦 Üle tee asuvas hotellis võtsid turistid bassu ääres päikest ja jõid kokteile. Meie hostelis töötas mitu kohalikku noort poissi. Hosteli omanikud on Prantsusmaalt. Poisid teenivad kuus 140 eurot ja kuna neile voodikohti ei jagu, siis magavad öösiti põrandal või kus juhtub parasjagu ruumi olevat.

dsc_1136
Enne seda huvitavat kogemust

Üks päris huvitav kogemus oli massažis käik. Nimelt selgus, et meie massöörid kardavad äikest. Alguses me kohe ei taibanudki, miks nad järsku karjuma hakkavad ja meie juurest minema jooksevad. Kusagil kaugel oli kõu veidi paugatanud.

 

Paddle boardingut proovisime ka, aga me nii kaunid seal ukerdades vist välja ei näinud, et ükski kaamerasilm oleks seda sooritust pildile jäädvustamise vääriliseks pidanud.

 

Gili Air

Gili Air-il küll piirdus meie külaskäik ainult lõunasöögi söömisega, kui läksime Gili Trawangan-ilt snorgeladmistuurile. Sattusime just sellisele päevale, kus tuul nii tugev, et paadi kapten/instruktor isegi mõtles hetke enne meid vette lastes. Nii mõnigi, kes meil seal paadis oli tootis ikka veidikene kalasööta ka.

Surfaritel oli seevastu hea päev. Laine muudkui laksus. Nägime palju surnuid ja peaaegu suremas koralle ning kahte kilpkonna. Ja siis nägime veel turiste, kes snorgeldasid nii, et korallidel ise otsas tatsasid. Mõistus pole ikka oma teha.

Lombok ja kollaste silmadega vihane onu, kes meie peale väga solvus

Tuli mõte külastada ka Lomboki saart. Ostsime siis Gili Trawanganilt paadile piletid ja läksime. Ise teadmata, kui kummaliseks päevaks see meil kujuneb.

Sadamast tahtsime rentida rollerid. Seal olid hinnad aga märksa kõrgemad, kui Balil. Pika kauplemise peale jõudsime siis kokkuleppele. Hinna sees pidi olema ka paagitäis kütust. Kütuseseier, mis nulli näitas, oli nende sõnul katki. Väga kahetsusväärne. Kui me paagid kütust täis panime, siis hakkas seier imekombel tööle.

Iseenesest meil väga suurt plaani polnud, kuhu täpselt minna. Üks Lombokil elav mees, keda Gili Trawangal kohtasime, soovitas kohalikke koski külastada. Vaatasime siis kaardi peal ühed välja ja hakkasime sinna suunda sõitma. Sisemine GPS töötas seekord niivõrd hästi, et jõudsime kohale ilma teed küsimata.

Salakosk

Kohapeal öeldi meile, et džunglis on kolm koske. Kaks me leiame ise, kolmanda juude on salatee, mida teab ainult nende giid. Viimase eest peaksime aga raha maksma. Me otsustasime proovida omapäi. Kõndisime muudkui rada mööda ja endale tundus, et nägimegi kõik kolm koske siiski ära. Päris kindlad ei olnud, sest juttu oli ju salateest. Tagasi minnes nägime väikest rada, mis põõsaste vahelt mäkke üles läheb. Mõeldud tehtud. See rada meid küll ühegi koseni ei juhatanud. Jõudsime hoopis huvitavasse kohta. Seal oli kamp noori poisse, kes olid endile keset džunglit mängumaa ehitanud. Puuonnid ja teerajad ja sildid jne. Kõik suitsetasid nagu vanamehed ja koolis polnud neist keegi tükk aega nägu näidanud.

Džunglist tagasi jõudes kohtasime maailma kõige hüperaktiivsemat aasia perekonda. Ema, isa ja nende tütar, kes töötasid Goole Mapsi heaks. Neid isegi ei häirinud, et nad kõik samal ajal rääkisid ja proovisid meile reklaamida, mis kohti me kõik peaks kindlasti veel Lombokil külastama. Ei suutnud neile ka kuidagi selgeks teha, et me seal ainult ühe päeva oleme. See oli ikka tõeline paraparaparaparapara kõrgtase. Nendega koos käisime ühes musta liivaga rannas ja seal nad tegid oma google mapsi kaameraga pilte. Kui oleks selle ranna nimi meeles, siis võiks vaadata, kas me jäime peale ka. Aga ei ole. Noh ja siis tahtis kohalik turismiminister, kes selle perega ringi tuuritas, meiega koos pilti teha.

dsc_1162
Põgenemispaat

Pealelõuna kiskus isegi veidi kriminaalseks. Sadamasse jõudes viisime rollerid tagasi. Seal oli üks teine mees neid vastu võtmas. Esmalt ta kohe väitis, et kokkuleppe kohaselt oleksime pidanud rollerid kaks tundi tagasi tagasi tooma, makske nüüd raha. Me ütlesime, et ei olnud mingit sellist asja (ja ei olnudki) ja läksime minema. Ostime Gili Trwanganile piletid ning hakkasime paati ootama. Siis tuleb see onu tagasi, ise päris vihane juba ja hakkab meie peale karjuma. Tahab, et võtaksime tema käest ühe rolleri võtme, sest me oleks pidanud rolleri teise kohta viima (aga me viisime selle ikka sinna, kust selle rentisime). Kui me ei taha võtit võtta, siis peame talle raha maksma. Siis ta hakkas juba midagi politsei kutsusmisest rääkima ning üritas meilt paadi pileteid ära rabada, endal silmad peas välkusid. Lõpuks ta solvus nii, et virutas võtmed liiva sisse (väga dramaatiliselt) ja ütles, et vaadake, seal on viimane paat täna Gili Trawanganile, te jääte sellest maha (ta vist ei olnud kõige teravam pliiats). Me olime väga tänulikud selle info eest ja kalpsasime paadi peale.

p1150355
Kui me sama päeva õhtul Lomboki poole vaatasime, siis nägime onu silmi veel välkumas.

Sõitsime põhja ja siis tagasi lõunasse

Peale Gili Trawangani läksime tagasi Balile. Alguses pidime minema ühte linna, mille Ben täiesti suvaliselt kaardi pealt välja valis, aga taksojuhiga konsulteerides jõudsime hoopis linna nimega Lovina. Sealseks põhiatraktsiooniks on delfiinide vaatamine. Oiii kuidas me kahetseme, et sellise asja eest raha maksime. Päikesetõusul läksime randa ja ronisime väiksesse paati. Üks hetk hakkas samasuguseid paate järjest juurde tulema. Meid oli seal ikka väga palju. Lõpuks nägime ka delfiiniparve, mida siis hakati karjaga jahtima. Sõideti lihtsalt keset parve, et turistid ikka parema pildi saaksid. Väga piinlik.

Lovinas olime ühe öö peale mida otsustasime hakata tagasi lõunapoole sõitma. Järjekordne taksojuht lubas meile veel ägedaid asju näidata, mis tee peale jäävad. Kõigepealt viis ta meid ühe tõsiselt ägeda kose juurde, mille nimi on juba ununenud.

Igatahes jääb see kosk Lovina ja Pura Ulun Danu Bratan järvetempli vahele, kus me järgmiseks maandusime. Ei tea, mis värk oli, aga ka seal sooviti koos meiega pilti teha. Ju see eestlane on ikka üks eksootiline olevus.

Päeva lõpuks jõudsime Seminyaki. Mõtlesime, et võiks ööbida mõnes kodumajutuses. Taksojuht kohe üldse ei saanud aru, mis ilmaime see veel on. Lõpuks ühe suvalise leidsime, mis õnneks osutus veel eriti mõnusaks kohaks. Seal üpris lähedal oli surfirand, kus oli metsikult palju Austraaliast pärit surfareid. Kes muideks ei näe välja nagu noored Hasselhoffid.

Üks hulkuv koer tuli surfirannas meie juurde lebotama

Kuna Seminyakis endile väga palju tegevust ei leidnud kolisime sealt reisi viimasteks päevadeks Kutasse ühte hostelisse. Võibolla olime veidi väsinud, kuna sellest ajast väga palju põnevaid jutte ja pilte pole. Midagi ikka korda saatsime. Näiteks käisime 3D muuseumis.

Hanna avastas endas sisemise surfari
Lebotasime natukene ka rannas
Meie viimase Kuta hosteli retseptionist. See on meie reisi päris viimane pilt kah.

Huumorinurk

Meie viimases Kuta hostelis läks peauks katki ja see võeti eest üldse ära. Arutasime siis selle üle lõunalauas, mille peale Hanna küsib: “Kuidas me siis hostelisse sisse saame?”

 

Nüüd saigi jutt otsa. Aitäh meie reiskaaslastele! Beni ja Junioriga koos juba igav ei hakka 🙂

Egle ja Hanna

Plirts ja plärts veebruar ja märts!*

*Postituse pealkirjal pole (välja arvatud ajalisele perioodile, millest kirjutame) selle sisuga mingit seost. Kõlab lihtsalt vahvasti.

Paljud blogid jõuavad mingil hetkel sinna maale, kus postitused kipuvad väheke harvemaks jääma. Pole ka meie oma mingi erand. Mis see mõni kuu siia sinna ikka ära ole. Kõige tähtsam on, et me ikkagi teid unustanud pole (loodetavasti on tunded vastastikused) ja eks Hans võib tööl vahelduseks ka midagi muud lugeda (näiteks Malluka beebiblogi või Äripäeva).

Küünla- ja paastukuu veetsime ikka meile armasaks saanud Copperbeech’i hostelis. Siinkohal peab toimetus parandama varasemas postituses olnud faktivea. Tegemist pole mitte endise elumaja, vaid hoopis kloostriga. Siin olevat elanud päris nunnad ja puha. See seletab ka lõpuks, miks maja katusel väike rist on.

Eesti sünnipäev

24. veebruaril kogusime kõik siinsed eestimaalased kokku (tervenisti neli! oli meid toona) ja hakkasime aga aastapäeva pidama. Kõigepealt heiskasime maailma kõige ilusama lipu. Kuna neil siin lipuvardale kõige lähem asi oli pesunööri post ja see meile liiga madalaks jäi, siis kinnitasime lipu hosteli külge. Niiviisi tabasime kohe kaks kärbest (tervitused Kärpsule – toim.) ühe hoobiga (tervitused Kätule ja Margusele – toim.), sest ühtlasi olime niiviisi vallutanud terve hosteli. Edasi polnudki väga muud kui sööma hakata. Tervitused Karenile ja Markusele!

Sumedad suveõhtud

Hosteli rahvast saab kokku panna terve bändi. Olemas on nii ukulele-, kitarri-, mandolini- kui ka trummimängijad. Ka Hanna sai oma esimesed ukulele tunnid. Hetkel need siinsed õhtud enam küll nii sumedad ei ole, sest sügis käes – sügis käes lehti muudkui langeb. (Hahh, kui kellelgi kummitama jääb! :D) Nüüdseks oleme suutnud selle postitusega nii kaua venitada, et täiesti tali käes.

 

Keseitöötaseeeisöö

Oleme nüüdseks jõudnud järeldusele, et töö leidmisel on meil kaks põhilist takistust. Esiteks oleme valest soost (kuigi eks meil jõudu ole muidugi mitme mehe eest) ja teiseks valest rahvusest (Eesti Working Holiday viisa võimaldab ühes kohas töötada kuni kolm kuud, tuleb valja, et paljudel riikidel ajalised piirangud puuduvad). Ja siis on muidugi kiivid, kellel paistab, et pole üldse aimu kui palju ja kui kauaks neil tööjõudu vaja on… Aga pole hullu, kes ikka töötada tahab, siis sellele midagi alati leidub 🙂

Mõni kiivi on aga ikka eriliselt tore. Pidime minema ühe farmeri juurde kaheks päevaks tööle. Tegime oma asja aga ühe päevaga valmis. Farmer oli nii rahul, et hakkaski meile enda juures tööd otsima, kuni leidsime mujale pikaajalisemad töökohad. Peale selle tegi ta isegi ühel õhtul Eesti kohta väikestviisi uurimustööd ja luges meile järgmisel päeval ette kõik faktid, mis teada sai. Kui muud meie reisist kasu ei ole, siis vähemalt üks uusmeremaalane teab nüüd, et Eestis on maailma kõige värskem õhk. Ühtlasi oleme nüüdseks tegelenud ka ubade sordiaretusega.

Mis peamine – sellise jubeduse, nagu oli kiiviõite harvendamine, otsa pole me õnneks enam sattunud!

Viimased sulistamised ookeanis

Kui nädalavahetustel midagi teha ei olnud, siis käisime ikka vanas heas Whites Bay’s sulistamas ja ookeani karpe korjamas.

Pimp my Honda Odyssey (tuuni mu Honda Odysseyd – tõlk.)

Juhtudeks, kui telgi püstitamiseks liialt laisad oleme, kulub üks autovoodi alati marjaks ära. Eks see ole ka ühe õige seljakotiränduri auto tunnusmärk. Mis seal ikka, eks tuli see meil endil valmis ehitada. Meistrimees Dave hostelist tuli appi ja valmis ta saigi. Testid on näidanud, et tegime head tööd ja voodis saab magada küll. Kui uni veel ei taha tulla, siis võib katuseakendest tähti vaadata.

 


Kabukad = ♥

Tegelikult peab peast päris totakas olema, et tulla ära kaugele maale, kui kõige paremad ja metsikumad inimesed on seal samas Eestimaal olemas.

Mitte miski pole parem, kui saada sõbrapäevaks kirju oma armsatelt kabusõpradelt. Me oleme õnnelikud!

Veinituur nr …

Mis siin vabal ajal ikka teha kui minna järjekordsele veinituurile. Meile need meeldivad! Viimasel korral leidsime ühe huvitava kiriku, kus sai prantsuse veine maitsta ja kanamaksapasteeti osta (esimest tegime, teist ei teinud). Koha nimeks on Clos Henri. Cloudy Bay aga on ja jääb kohaks, kuhu ikka ja alati jälle satume.

Teist ja seda

Marlborough Sounds

Nüüd hakkame ka oma blogiga vaikselt sügisesse jõudma. Blenheimist mitte vaga kaugel asub Marlborough Sounds. Esimest korda läksime sinna Leslei (ülitore brasiilia noormees, keda võib juba juuni kuus kohata paaril päeval ka Eestis!) sünnipäeval. Istusime siis kai peal ja ootasime südaööd, et õnne soovida. Ise mõtlesime, et kas see päike loojub veidralt või on see ufolaevalt tulev valgus, mis mägede tagant paistab. Aga ei seda ega teist. Olime hoopis täiesti juhuslikult sattunud sinna õigeks ajaks, et näha elus esimest korda kuu tõusu.

Päeval on see ka õige tore kant.

 

PS! Mõned võib-olla mäletavad veel, et kiivid hakkasid mõned kuud tagasi endale uut lippu valima. Viie variandi seast valiti välja õige kena sinimustvalge lipp (lõunaristi tähed on sellel  küll punased). Aga ohh seda pettumust, napi hääleteenamusega jäädi lõppvoorus ikka oma vana Union Jacki juurde.

NZ_flags1_3424761b
Lipp, mida ei valitud lõpuks uueks lipuks.

Nüüdseks on Uus-Meremaa tuuled ka Hanna Blenheimist minema puhunud. Uueks pesitsuskohaks on väikelinn Cromwell. Mis elu ta seal elab saate lugeda juba järgmisest postitusest.

Ikka teie Hanna ja Egle

Saime jälle kolmekesi kokku!

Pikk jutt ei lõhna hästi (Eesti vanarahva tarkus – toim). Seepärast toome teieni lühidalt ja piltlikult meie viimase aja tähtsündmuse ehk selle kuidas Siki jälle Kotka ja Estriga kokku sai.

Siki saabus Blenheimi 14.märtsi hilisõhtul. Oi kui õnnelikud olime teda nähes 🙂 Ilm oli soe ja tundus hea idee talle kõigepealt pakkuda tema lemmikut – klimbisuppi. Silmadest kohe näha, et hea oli.

IMAG2011

Siki on Uus-Meremaal oma ukulelemängu oskust kõvasti arendanud. Milline naeratus!

IMAG2016
Siki meie koduuksel.

Egle ja Hanna (ja veel mõned teised Copperbeechi hosteli elanikud) kasutasid ära Siki juba teada tuntud ande ning lasid enda kiharaid veidi värskendada. Kotkas võtab juukselõikust sama tuimalt nagu kala õhumulle (vees).

DSC_1502

Esimesel päeval oli ilm kergelt kehva ja no mis siinkandis ikka vihmase ilmaga teha – Tour’d’Vein (veinituur – tõlk). Kõige nunnuma koha tiitli anname ühehäälselt Huia nimelisele kohale (saanud nime ühe väljasurnud linnu järgi). Kõigile teadmiseks, et enamasti ei ole veinid üldse taimetoitlastele sobivad, Huia omad aga on.

Egas midagi. Ikka peab oma uhkete matkasaabaste taldu ka veidi kulutama. Võtsime suuna lõunasaare põhjaosa kuulsaima vaatamisväärsuse Abel Tasmani rahvuspargi poole. Elasime siis veidi ka matkasellide elu ka – ööbisime telgis ja kokkasime kaasaskantaval minipliidil (anna andeks Margus Hoop, me teame et sellel on mingi päris nimi ka). Õnneks jätsid eelmised auto omanikud meile kogu oma matkavarustuse. Kohe kulus ära.

Mõni pilt Abel Tasmani rahvuspargist, kus me tegime väikse 23-kilomeetrise jalutuskäigu. Kõigepealt viis veetakso meid ühte pargis asuvasse randa, kust siis hakkasime tagasi kõndima. Tee peal kohtasime palju linde, loomi ja prantslasi.

Peale Abel Tasmanit suundusime Golden Bay piirkonda. Üks hetk olime sattunud maailma kõige ilusamasse randa (või vähemalt nendega võrreldes, mis me seni näinud oleme) nimega Wharariki. Kes siia kanti satub, siis minge kindlasti sinna. Kes siia kanti ei satu, siis tehke nii et satuks ja minge sinna.

Vahepeal ründas üks kuri paabulind Hannat.

IMAG2068

Ja kui olete juba sinna kanti sattunud, siis peab minema ka Rawhiti koopasse. Kellele väga ei meeldi mööda järsku kitsast kivist rada mööda mäest üles roomata (ja tagasiteel alla kelgutada) siis soovitame mitte kohe peale vihmasadu seda teekonda ette võtta. Kellele see väga meeldima peaks siis… sa oled imelik. Aga nii või naa, nalja sai ja ühe tunni jagu ronimist oli seda väärt.

Arvasime, et nüüd on küll selleks korraks juba palju ilu nähtud…kuid oh ei! Oli meie viimane õhtu telkimas. Leidsime ühe toreda koha otse Tasmani lahe kaldal. Päris mitu tundi istusime ja vaatasime kuu peegeldust vee peal. Boonusena paistsid kaugusest ka Nelsoni linna tuled. Lihtsalt imeilus!

P1120549
Lõputu ookean.

Siis tuligi Sikil kätte aeg sellest imelisest riigist lahkuda. Lennuk viis ta kõigepealt Austraaliasse ning siis juba Soomemaale. Egle ja Hanna soovivad talle kogu südamest ikka tuult tiibadesse ja uusi seiklusi!

P1120562
Juuksed on meil ühte värvi läinud.

Selle bussiga läks. Bussid jäävad siin muideks alati vähemalt 20 minutit hiljaks.

P1120567
Kui hoolega vaadata siis näeb Sikit ka.

 

Musidkallidõhupallid.

Blenheimis kisub praegu juba sügiseks kätte.

Egle ja Hanna ja Siki

Lõvi, kuhu sa Siki viisid?

Kus on Siki?

Kuigi Hanna ja Egle olid veendunud, et ratsutasin lõvi seljas teadmata suunas, siis tegelikult oli mul selleks hetkeks selge siht ees. Nimelt oli vaja jõuda Oamarusse, mis on tuntud ka pingviinipealinna nime all, sest siin asub Uus-Meremaa suurim pingviinikoloonia. Siit võib leida siis maailma väiksemaid pingviine ja maailma kõige haruldasemaid (blue penguin, yellow-eyed penguin). Muidugi on kohalikud selle läbi hammustanud ja teenivad ilusat raha selle eest, et turistid aia tagant imelisi loomi nautida saaks. Kui sul on natuke rohkem kannatust ja valmisolekut sekluseks , siis on pingviine võimalik jälgida ka tasuta ning ilma aiata. Ei teagi, kas see,et siia sattusin oli juhus või saatus?

Mis asja? Miks ma üldse Oamarusse tulin? Muidugi oli mul siin kokku lepitud kohtumine uue ülemusega ehk algab peatükk Siki maaelu seiklustes.

Teekond Omarusse algas Wellingtoni rongijaamast. Seal jätsin hüvasti lastega (Hanna ja Egle – toim). Pean tunnistama, et kuigi olen ennegi üksi reisinud oli veider kuldsest kolmikust lahku lüüa. Kotkas lohutas mind sellega, et kindlasti leian juba praamilt uued sõbrad. Tegi veel nalja, et kindlasti saan sõbraks meie kõrval seisva krässus juustega tüdrukuga. Ei teagi, kas Kotkal on erilised võimed või oli see  kõikvõimas pistik, mis inimesi ühendab, aga praamireis möödus jutustades Kaleniga Coloradost. Just see sama tüdruk rongijaamast. Kui ta sai tead, et olen Eestist oli ta väga rõõmus. Üllatusena on tal hea sõbranna Eestist, kellega ta  eelmine aasta koos vabatahtlik oli. Krõbistasime siis koos Eestist saadetud piparkooke ja nautisime praamisõitu, mis oli muidugi väga ilusa vaatega.

 
ELU FARMIS

IMG_1705

Pean kohe ära mainima, et farmitöö on sada korda rohkem minu teema kui kiiviistandus. Kõige parem selle juures on see, et ei pea 10h ühte ja sama liigutust tegema.

Lüpsmine

Kui ülejäänud päeva tööd on enamasti üllatus, siis üks on kindel. Lehmi tuleb lüpsta 2 korda päevaS. Lüps algab hommikuti 5.30 ja pealelõunal 14.30. Üks raskemaid ülesandeid ongi voodist välja ronimine. Esimene äratus on kell 4.15, teine 4.30 ja kolmas 4.45. Ärkan siis vastavalt sellele, kui kaugel või lähedal karjamaal lehmad und ja heina naudivad. Hommikuti mõtlen küll, et täitsa hull. Ärkan keset ööd ülesse, et tööle minna. Kuna ma pole eriline hommiku inimene, siis ärkan viimasel minutil, tõmban riided selga ja hüppan kas ATV või kaherattalise selga ning kiman üle küngaste lehmi lüpsiplatsile ajama. Paremal juhul äratab mind hommikune karge tuul, aga mõnikord saab silmad lahti alles lüpsi lõpuks.

 

Lehmad ei suuda ära oodata, et ma neid lüpsaks!
  
Katiel on asi kontrolli all.
  
Jah, ma sõidan kaherattalisega, mille peal istub minilehm, kelle seljas istun mina.
  
Nagu Boss
  
Karjalammas
 


Vasikate jootmine

Kui siin tööd alustasin siis peale lüpsi oli minu kohus vasikatele piima joota. Vasikate nii nimetatud kohvik oli juba lüpsi ajal piimaga täidetud. Minu ülesandeks oli see ATV-ga vasikateni toimetada ja vaadata, et kõik ikka korralikult „tissi otsa“ saaks. See oli vaieldamatult mu lemmik töö, sest vasikad on ikka väga armsakesed. Lisaks vasikatele oli vaja joota ka pererahva lemmikut- lammas Nonut. Temast võiks kohe eraldi postitused teha, sest tegemist on ühe väga erilise lambapoisiga. Aeg-ajalt mulle tundub, et ta pole ise päris kindel, et ta lammas on. Seda ei saa talle muidugi pahaks panna, sest enamasti liigub ta ringi koerte, lehmade ja inimeste seltsis. Ükskord teise lambaga kohtudes tegi ta suured silmad ja tundus, et sellist looma pole ta enne näinud.

Kui kõik loomad on hommikusöögi saanud, siis on aeg ka endale kerge eine lubada. Selleks  koju rallima ei pea. Mul on päris oma isiklik hommikusöögi hütike. 


Jooksvad tööd

Ega farmis töö eest ära ei jookse. Midagi on alati teha. Peale hommikusööki jagatakse mulle lahkelt mõned tööülesanded, mis tavaliselt hoavad mind tegevuses kuni lõunani. Mõnikord on aga nii, et saan peale hommikusööki koju minna ja alles lüpsiks tagasi tulla. See on kohati täitsa kosutav. Saab ühe korraliku iluune teha.

Aga siin siis mõned jooksvad tööd, millega farmis kokku puutun.

Sitatõrjuja

Kuna tegu on siiski keskmiselt suuremate põllumajandus loomadega, siis sitatõrjumisest ei saa kuidagi mööda hiilida. Kui Eestis oleme harjunud, et sõnnikut tuleb rookida või visata siis siin tegelen sõna otses mõttes selle tõrjumisega. Nimelt peale lüpsi saadakse lüpsiplats puhtaks suurte voolikutega sitta tõrjudes. No nagu tuletõrjuja ainult et tõrjutavaks objektiks on lehmakoogid. Ülepäviti on kasulik puhastada ka lüpsi ooteplats. Seal ei tegele ma ainult sitatörjumisega, vaid ka väikeste kivikest vabanemisega. Raske uskuda, aga väike kivike ja betoonpõrand võivad suurele lehmale palju jalavalu tekitada. Esimesel nädalal oli mul natuke raskusi nende suurte voolikute taltsutamisega, aga õnneks sain mõned õpetused kodumaiselt tuletõrjujalt ja nüüd on tõrjumine ilusasti käpas.

Tundub päris rahulik ja ohutu töö. Seda sitatõrjumine muidu ongi seni kuiniks ei otsusta voolikuga kaklema hakata. Mina ükspäev mõtlesin, et prooviks ära. Voolik võitis.

 

IMG_2428[1]
Ära kakle voolikuga!!!

Pullimaster

Esimestel nädalatel kui siin tööd alustasin olid karjas ka pullid. Algul olin natuke hirmunud, aga peagi sain nendega päris hästi hakkama, sest tuli välja, et nad täitsa muhedad vennad. Nimelt oli minu kohustuseks vaadata, et peale lüpsi oleks karjamaal koos lehmadega 4-5 pulli, et kõik seemned saaks ikka ilusasti lehmade sisse idanema pandud. Lüpsiplatsile me pulle ei soovi, kuna betoonpõrand on nende jalgadele halb ja neile meeldib keskmiselt rohkem pulli teha. Nii sai tihti pullidega peale hommikusööki vaikselt jalutatud.

IMG_1658
Pullad
  
Teda me kutsume Armsakeseks.
 



Kui pikk see rohi ongi..

Et ülemus ei peaks iga päev oma pead vaevama, kuhu karjamaale lehmad saata, tulevad appi minu sitked jalakesed. Nimelt iga kahe nädala tagant on minu kohustuseks karjamaade heina mõõtmine, et farmerile oleks teada, milline karjmaa on lehmade karjatamiseks valmis. Mis see siis endast kujutab? Eks lihtsalt võttes pean käima ringi heina mõõtva jalutuskepiga. Tegema igal karjamaal vähemalt 30 mõõtmist ja tulemuse kirja panema. See väike jalutuskäik läbi farmi , mille pikkuseks on 6,5 km ,keskelt läbin selle 2h ja boonuseks põletan 600 kalorit. LisaBoonuseks on muidugi küngaste otsast avanev imeilus vaade.

 

Mõõtmise kunst
 

Lehmade maniküür ja pediküür

Absoluutne lemmik. Selle töö ajal saab koolis omandatud teadmised mõnusalt praktikasse panna. Teema siis selline, et lehmad, kes lonkavad jalga tuleb karjast eemaldada ja visata pilk neile talla alla. Kahe spetsiaalse noa ja sõralõikamis tangidega osavaid liigutus tehes tuleb jõuda lonke põhjuseni ja see eemaldada. Iseenesest kõlab lihtsalt, aga tegu on siiski väga keeruka tööga. Tegelikult ei ole kõige raskem osa sõra värkimine, vaid lehma jala fikseerimine. Kuna siin puudub korralik pukk selle töö tegemiseks, siis on see igavine trall ja tagaajamine. Väärt töö on see siiski. Kui saad parandatud jalaga looma põhikarja hulka tagasi lasta on ikka hea tunne küll.

 Aiaehitus

Karjamaa on siin nii suured, et jagub lehmadele kahe söögikorra ampsamiseks. Selleks, et karjamaa saaks korralikult tühjaks söödud tuleb lehmadele korraga kätte anda ühe korra söögiala. Nii ma siis ehitangi ajutisi aedu. Iseenesest tore töö, aga ei tohi ära unustada, et peale elektriga ühendamist pole traati mõtet puudutada. Eks seda äpardust on mõned korrad uimase meelega ikka juhtunud, aga eks üks väike törts elektrit teebki meeled eredamaks.

See on siis kiire ülevaade Siki maaelust. Kuna tegemist on ikka tõelise maaga siis siin on internetiga null tolerants. Ainult superkallis telefoninett, aga sellest blogimiseks ei jagu. Selleks tuleb linna vurada (1h edasi-tagasi) ja tegeleda üliaeglase raamatukogu netiga.

Tegelikult töötan siin ainult nädalakese veel. Siis algab puhkus.Vaja ju maad ka avastada. Seekord saab ringi rännata Kertu aka Mikiga, kes lendab kohale otse Austraaliast. Ei suuda taaskohtumist kuidagi ära oodata, sest pole Mikikest poolteist aastat näinud.

Kertu Austraalia seiklustest saate lugeda siit: https://kakskaabut.wordpress.com/ 

Järgmises postituses kirjutan ehk lõpuks jõuludest, uuest aastast, miniseiklustest, vananemisest ja grilliparadiisit ka 😀

Lõpetuseks minu tööpäeva tipphetked:

 Esitlen teile: “Kallistavad lehmad”


Lumekrudinat soovides,

Siki

 

 

 

 

Elu on Cowabonga!

Hallo hallo, Helgi Sallo! Egle ja Hanna siinpool toru.

Oleme suurte juubelite tähistamise lainel. Siki on nüüd veerandsada aastat noor, 10. veebruaril sai meil pea alaspidi riputud juba 4 kuud ja kõige suuremad sünnipäevakallid lähevad ühele ja ainsale Rebasele!

Wellingtonist lahkusime 3. jaanuaril ja nüüdseks oleme ennast mõnusasti sisse seadnud lõunasaare põhjaosas Blenheimi linnas Copper Beech-i hostelis. Julgeks isegi väita, et siin on tekkinud kergelt kodune tunne. Paljud peatuvad ja töötavad kuu või kaks siin, siis reisivad ringi ja jõuavad ikka ja jälle otsaga Copper Beech-i tagasi. Hetkel kõige staašikamaks on Niels Hollandist viie kuuga. Lisaks leidsime siit hostelist veel kolm toredat eestlast.

Blenheim asub Marlbrough veinipiirkonna südames. Juttude järgi peaks siin päike sillerdama rohkem kui kusagil mujal Uus-Meremaal. Viinamarjad peaksid niiviisi õige head saama. Keskmiselt 2438 tundi päikest aastas pole paha. Mäed on küll seetõttu pigem kollased kui rohelised ja paljud jõed on otsustanud lihtsalt ära kuivada.

Meie kodu Uus-Meremaal

Ega kõigest ei jõuagi kahjuks kirjutada, sest iga nädal (kui mitte iga päev (kui mitte iga tund)) toimub midagi põnevat. Piltide poolest on niigi oodata maratonpostitust. Täiesti teemaväliselt võiks öelda, et nende üles laadimine ei ole niisama lihtne tegevus. Tasuta peaaegu piisava kiirusega Internetti saab kasutada raamatukogus avalikes arvutites. Avatud on nad nädalavahetustel ainult veidratel kellaaegadel ja viimane kord anti meile arvuti kasutamiseks tervelt 15 minutit.

Ja tagasi teemasse. Kuna oleme kõik siin kodust kaugel, siis võtsime kätte ja otsustasime hosteli rahvaga hakata üheks suuremat sorti rahvusvaheliseks perekonnaks. Meie eest hoolitsevad Copper Beechi managerid Vinnie ja Svatka, kes on pärit vastavalt Belgiast ning Tšehhist. Kahjuks on nad otsustanud, et nende aeg siin hakkab täis saama. Nende jaoks on see muidugi hea, kuna uued seiklused ootavad ees. Meie hoiame neile igatahes kõiki oma nelja pöialt! Ja suur aitäh nende toredate mälestuste eest, millede fotojäädvustustest kohe osa saate (mitte et nad eesti keelt oskaksid ja seda blogi kunagi loeksid).

Kui ilmad on kuumad, siis ujub pruun beib rannavees. Meie puhul siis pigem päiksepõlenud ja mudajões.

Pole me ka sportimist minetanud. Igal pühapäeval toimuvad suured rahvusvahelised jalgpallimatšid meie ja ühe teise hosteli vahel. Jaanuari kolmest mängust kahele vastased kohale küll ei ilmunud, aga see sportlaseid ei heidutanud! Mängud said siiski peetud.

Lõpuks sai täidetud meie pikaaegne eesmärk käia pühapäeval turul ehk Farmers Marketil. Tavaliselt on takistuseks osutunud see, et me magame selle lihtsalt maha. Ja mitte selles mõttes, et me unustame, vaid me reaalselt magame sellel ajal, kui see toimub. Kui soovi, siis saab sealt saab osta värskeid juurikaid ja puuvilju, seepi ja kala ja isegi käbisid.

Hiljuti toimus meie oma väike talendiõhtu Copper Beech Has Talent – üritus, kus hosteli andekamad tegelased näitasid oma oskusi. Kes laulis, kes mängis tulega, kes avas mootorsaega õllepudeleid.

Käisime California-Cowabonga poiste Beni ja Junioriga sellises kohas nagu Pelorus Bridge. Sild, mille all voolab väga rohelise ja külma veega jõgi. Vaade oli kena.

Siinkandis on populaarseks tegevuseks veinituuritamine. Sõidad ühest veinitehasest teise ja muudkui maitsed (enamasti tasuta) imehäid veine. Kahepeale kokku oleme juba kolm tuuri teinud. Väga palju ühe päevaga ei jõua, kuna ausalt öeldes jääb niiviisi üpris kergesti purju.

Mõned niisama pildid meie tegemistest ja olemistest.

Tuleb välja, et Uus-Meremaa ei ole üldsegi väga suur koht. Või tahab Matu lihtsalt Eestis veel kümme korda kuulsamaks saada. Igatahes oli nii tore ühel päeval pooljuhuslikult kohata Matthiast, Kajat ja Gerome’i, kellega me koos Te Pukes ühes hostelis olime.

Tööd teeme ka

Egle töötab Cloudy Bay (mis kuulub Louis Vuitton Möet Hennessy luksuskaupade gruppi) veinitehases. Ilmselt seisab aga peagi ees töökoha vahetus, sest töötunde on napilt. Peamehhaanik Dave (kes meenutab välimuselt piraati) on kindlal veendumusel, et Eglel võib tulevikus tarvis minna teadmisi veini pudelisse ajamise, sildistamise ja pakkimise liini masinate kohta. Masinate seadistamine ilma väljaõppeta on muidugi vägagi keelatud. Dave see ei heiduta. Lisaks temale on Claudy Bays veel näiteks ülitore Janine (ta on seal töötanud juba 23 aastat), kes toob meile vahel kommi ja reedeti hõikab kõvasti “Juhhuu, nädalavahetus!” Kaste tassib suurt kasvu ragbi mängija Isac. See ei ole küll naljakas, aga see on nalajakas, kuidas ta putukaid kardab. Näiteks kui kile küljes on õuest mardikas tuppa sattunud, siis peab Egle selle minema viskama.

Hanna jätkab põllumajanduse lainel. Surfab ta viinamarjaistanduses, kus on nüüdseks tööd rügamas tema ja viis sakslast. Juhhei! Uus-Meremaad tuntakse juba ka New-Germany (Uus-Saksamaa – tõlk) nime all. Tööd on praegu palju. Saab marju lõigata, lehti kakkuda ja taimedele linnuvõrke paigaldada. Need pole mingid niisama viinamarjad. Neist valmistatakse Pino Noir, Chardonnay, Sauvignon Blanc’i ja muid häid veine.

Sawcut Gorge

Võtsime ette ka ühe väikse matka. Rada asub Blenheimist umbes 50 km kaugusel. Läksime nii, et kaks autot said täis ainult kõige paremat seltskonda. Matkarada kulges mööda kivist jõesängi. Suurema osa ajast sumpasime lihtsalt vees. Lõppsihtmärgiks oli Sawcut Gorge, mis on 150 meetri sügavune kuristik. Peale selle, et kuri angerjas Laurat hammustas ja Paul jala ära nikastas kulges matk hästi.

Põhilised sekeldused toimusid alles tagasiteel. Nimelt otsustas üks auto, et talle aitab ja edasi saab sõita ainult nii, et võtit tuleb süütelukus hoida, mis ei ole juhile just kõige mugavam. Auto omanik arvas, aga et liiga riskantne oleks, kui me niiviisi tagasi koju sõidatksime. Kõrvaistuja ei saa ka võtit hoida, kuna neil siin ju kõik valel pool. Peatusime siis esimeses tanklas kinni ja hakkasime auto diagnostikaga pihta. Suured tänud möödasõitnud kohalikule, kes ka appi tuli. Veel suurem tänu Norbertile, kellel oli kunagi taipu olnud endale aastaks 150$ eest AA kindlustus hankida. See kattis kenast meie taksosõidu tagasi koju ja auto pukseerimise. Me ikka mõtleme, et oleks mõni eesti soost mehepoeg kaasas olnud, siis oleksid asjad ilmselt veidi kiiremini liikunud. Lõpuks peale südaööd olime kõik kenasti kodus tagasi ja tellisime Dominost pitsat.

Kööginurk

Piret, kui sa meie blogi loed, siis siin on midagi sulle. Me veedame nii palju aega köögis, et lihtsalt hull värk. Küpsistest oleme seni proovind kakao-apelsini, kaerahelbe, šokolaaditükkidega ja maapähklivõiga. Banaanileiva küpsetamine on ka juba päris käpas. Kuna inimesi on siin igast maailma nurgast, siis kasutame võimalust ja kokkame koos nende rahvustoite.

 

Huumorinurk

Väike pang autoostul

See lugu juhtus veel ennemuistsel aal Te Pukes. Läksime kolmekesi ühte autot vaatama. Eelnevalt uurisime Hanna venna käest, mida auto puhul tähele tuleks panna. Hakkasime siis oma põhjalike mehhaanikuteadmistega masinat uurima. Roostet ei paistnud, ühtegi vedelikku silmnähtavalt ei tilkunud, tuled töötasid, rehvid tundusid ka täitsa sõidetavad. Üks paarike oli veel seal samal ajal autot vaatamas. Nimesid ei mäleta, aga noormees hakkas meile väitma, et te ilmselt ikka ei taha seda autot. Me mõtesime, et misasaja, nii hea auto, tahavad endale saada. Hakkasime juba proovisõidule sättima. Noormees seepeale uuesti, et te ilmselt ikka ei taha seda autot. Tal oli õigus. Meid oli kolm, autol aga ainult kaks istet. Hanna vend ju ei öelnud, et istmete arvu peab ka kontrollima… Sellest ajast alates me kontrollime kõigepealt, mitu istet autos on.

Saksa tüdrukute pang automüügil

Oleme ka Blenheimis mitut autot uurimas käinud. Ühel päeval jäi üks sobiv auto silma, leppisime siis aja kokku. Müüjateks olid kolm noort saksa neiut. Istmeid oli jälle kaks, tagumiste asemele oli voodi ehitatud, mis meile sobis. Kuna auto oli bensukas, V6 mootori ja automaatkastiga, siis tekkis mure, kas see viimati liiga palju kütust ei söö. Hanna siis uuris, mis ta ka kütust võtab. Neiud olid veidi hämmelduses, et no mis ta ikka võtab: “Kui paagi täis paned, siis saad sõita Hastingsist Wellingtoni ja vahepeal tankima ei peagi.”

*Egle töökaaslane hõikas talle ühel päeval: “Hey Egg!” (Tere muna – tõlk). Rohkem tähti ei tulnud nimest lihtsalt meelde.

*Hanna nimega üldiselt probleeme pole olnud. Küll on on seda siiski üritatud inglisepärasemaks muuta. Hambaarst leidis, et nimeks võiks olla hoopis Hannah Herring.

*Hanna töötab koos saksa tüdrukutega. Ühel päeval küsis üks neist veidi piinlikust tundes: “Kas Eesti asub Euroopas?”.

Viimased põrutavad ja värisevad uudised

Siki sünnipäev ja 9. jaanuar sai sellel aastal meie poolt kohe väga eriliselt tähistatud. Kõigepealt tundsime esimest korda elus maavärinat (5,2 magnituudi, meist umbes 140 km lõunapool 50 km sügavusel, kl 13.58). Päeva lõpuks ostsime endile veel pealekauba auto! Sai seda kaua otsitud, aga loodetavasti läheb kõik hästi ja see kohe nüüd lähiajal laiali ei lenda.

IMAG1917
Keskel uus ja õnnelik autoomanik koos eelmiste omanikega. Eelmised omanikud olid nii toredad ja nunnud et söö või ära.

Viimastel päevadel oleme kogunud üha enam tõendusmaterjali, et me oleme ikka üsna tuimad tükid. Maavärina ajal arvasime, et lihtsalt kõvem tuul puhub. (Mingi loogika ütles, et tuul suudab toas voodi või siis keset põldu auto vappuma panna). Peale selle ei saanud me aru, kui meile narkootikume müüa taheti. Diiler andis lõpuks alla ja kinkis meile hoopis Foxi liustikult pärit kivi ja linnusule (mille me kohe minema viskasime).

 

 

Käisime jooksmas ja meile tuli vastu üks naine, kelle särgil oli kiri “Love Life” ehk “Armasta elu”. Meie arvates väga hea mõte.

Cowabonga tähendab muide kõike positiivset ja head. Nii et elu on Cowabonga!

 

Egle ja Hanna

PS! Kui midagi on kirjeldamatult lahe, siis on see estoniamazing 🙂

 

Egle ja Hanna elu maailma kõige lõunapoolsemas pealinnas

Eelmise postituse lõpus saite teada, et meie teed läksid mõneks ajaks lahku. Siin on meie viimane fotojäädvustus Sikist Wellingtonis hetk enne seda kui ta lõvi seljas teadmata suunas minema ratsutas. Sõitu pildile ei saanud, kuna selleks hetkeks sai film täis.

P1100128

Meie peatuspaik Wellingtonis

Pealinnas ootas meid ees mõnus urg. Uskumatult hea tunne oli vahelduseks oma riided kappi riputada, mitte neid pidevalt kotipõhjast urgitseda. Elasime Newtowni linnaosas, mis meenutas oma olemuselt Tartu Supilinna.

Pühendus Egle kursakaaslastele: ma sain ka nüüd elada ühes linnaosas, kus toimub gentrifikatsioon!

Väike toiduabipakk Eestist

Hanna tänab emmet! Ja muidugi ka Mihkel Toomast karbikaane illustreerimise eest! Võiks arvata, et sellised saadetised soodustavad suurel määral lisakilode tekkimist, kuid meie ainevahetus lippab endiselt nagu noor kitseke.

IMAG1676

Welly

Meie väike pealinn Tallinn võib oma ilusa vanalinna üle ikka eriti uhke olla. Wellington on veel nõnna noor linn. Vanim ehitis linnas peaks meie andmetel (Google – toim) olema ehitatud alles 1858. aastal. Keset linna on neil väike küngas – Mt. Victoria (196m). Sealt saab nautida 360kraadist vaadet Wellyle (Wellingtoni hüüdnimi – toim).

Iga päev kodust lahkudes kaalusime lisaraskusena triikraua kaasa võtmist. Kahjuks meil oli ainult üks triikraud ja otsustasime, et kui lendame, siis juba koos. Tegu on kahtlemata maailma tuulepealinnaga.

Kui vihmasel päeval (ja neid on palju) Wellyis midagi teha pole, siis soovitame soojalt külastada Te Papa muuseumi või minna ekskursioonile parlamendihoonesse. Mõlemad tasuta.

Te  Papa muuseumis saab näha kõike – loodust, maooride kultuuri, kunsti ja dinosauruseid. Suur osa oli pühendatud looduskatastroofidele, kuna selles osas neil kahjuks kogemust jagub.

Mõneks päevaks tuli Wellingtoni avastama ka meie sõber Matu, kellega saime tuttavaks Te Pukes. Poliitikast sügavalt huvitatud eurooplastena (Matu on Saksamaalt – toim) tegime tiiru ka Uus-Meremaa parlamendihoones.

P1100377
Hanna aktsioonis ehk püüdis nii parlamendihoonet kui ka Matut korraga pildile.

Sel aastal tulid jõulud teisiti ja uus aasta 11 tundi varem

Meile meeldiva üllatusena kiivid kaubanduslike jõuludega üle ei pinguta. Vähemalt selline mulje jäi. Eks ta ole ikka üsna veider ka, kui jõuluajal on 20 kraadi sooja ja päike sillerdab. Jõululaupäeval rannas päevitamine sai ka tehtud. Aastavahetusel toimus kesklinnas suuremat sorti pidustus, kus esines Big Band ja ilmselt kohalik Koit Toome. Siuke mõnus südasuvise peo tunne tekkis. Keskööl tehti pauku ka. Ilutulestik oli madal, aga see-eest lühike. Üritusel liikusid ringi politseinikud, kes vahepeal sisustasid oma aega ka prügi maast koristamisega. Meie jaoks oli üsna kummaline kui nad meile kell 2 öösel vastu tulid ja ütlesid: “Good morning girls” (tere hommikust tüdrukud – tõlk).

3. jaanuaril istusime praamile ja sõitsime lõunasaarele. Wellingtonis veetsime kolm toredat nädalat. Nüüd elame Blenheimi linnas ülimõnusas Copper Beechi hostelis. Ilmad on siin tõeliselt suvised ja hostelis ilmselt Uus-Meremaa kõige ägedam seltskond.

Nautige lund!
Egle ja Hanna

PS! Tervitused Sikile lehmade ja lammaste keskele!

Mida puhkust…

Mida me siis tegime oma esimesel nädalal vastsete töötutena Uus-Meremaal? Muidugi rentisime auto ja nagu juba Taukar ütleb, siis “…midagi midagi…seitsme tuule poole… midagi…midagi”.

Tähelepanu! Piltide vaatamine omal vastutusel. Vaimustunud emotsioonide või muude imelike kõrvalnähtude tekkimisel pidage nõu oma reisiagendi ja emaga.

Viimne päev kiivipealinnas Te Pukes

Alguses oli üpris suur mure, kuidas peale hosteli check out’i saada Te Pukest Taurangasse, kus meid ootas ees rendiauto. Õnneks on meie probleemidele Uus-Meremaal saanud tavaks endile ikka hea lahendus leida. Nüüdseks juba endine boss Jetsu pakkus lahkelt, et võib meid ära visata. Kui tema 15 aastat tagasi siia maale saabus, siis olevat paljud kohalikud teda aidanud. Meiepoolsed tänud toonastele lahketele uusmeremaalastele!

Jetsu on muide kahtlemata üks eriline tegelane. Esimesel päeval ta rääkis, kuidas me peame ikka kõvasti töötama, muidu jääb ta oma tööst ilma. Veidi hakkas lausa kahju temast, ilmselt pere toita ja särki värki. Vahel tundsime isegi süümepiinu, kui natukene aeglasemalt töötasime. Hiljem saime teada, et Jetsu oli endale just kolme miljoni NZD eest maja ja istanduse ostnud. Siis enam nii kahju ei olnud. Ilmselgelt ei saanud ta meiega teenitud raha eest endale sobivat aiatooligi osta.

Meil on üpris hea ettekujutus, milles peitub Jetsu edu saladus. Temaga kohtudes ja rääkides ei arvaks ilmselt keegi, et vabal ajal ostab ta endale losse ja istandusi kokku. Ehk siis meie täiesti subjektiivne ja ilmselt mitte täiesti tõene arvamus sellest, miks Jetsul on rohkem dollareid, kui Põlva linna tänavates auke:
– meeletu töökus (kiivihooajal 7 päeva nädalas ja kindlasti rohkem kui meie 10 tunnised tööpäevad);
– omaette saavutus on kindlasti kõigi oma ligi 170 (hooajalisest tööst tulenevalt ka pidevalt vahetuvate) alluva nime selgeks õppimine (isegi Egle nimi tuli ära);
– hea huumorimeel (üks kord ammu ammu kiivipõllul tuli Jetsu meie juurde: “Girls, you are doing excellent job,” (Tüdrukud, te teete suurepärast tööd – tõlk) ja pöördus siis Andy poole: “You are no good.” (Sinust ei ole üldse kasu – tõlk) Vaeseke ehmus korraks isegi ära. Tema oli meil muidu veel see kõige kiirem);
– Jetsu hoolitseb oma töötajate eest ehk tema sõnadega: “I will take care of you, you know.” (Ma hoolitsen teie eest – tõlk);
– raha see just sisse ei too, aga väiksemagi mure korral saime alati abi.

Autosõit

Uus-Meremaale tasuks ka täiesti vabalt lihtsalt autoga sõitma tulla. Vaated on ikka iii-luu-saad. Vasakpoolne liiklus meid ei häiri, suunda näitame kojameestega ja kui vihma sadama hakkab, siis vilgutame suunatulesid. Lihtne.

Hostelid

Tänu puhkusele oleme nüüd juba Uus-Meremaa hostelite alal päris kogenud. Tuleb tõdeda, et meie koduhostel Te Pukes, kus me veetsime seitse nädalat, oli ikkagi kõige hullem.

Coromandel-i poolsaar

Keeleteadlased on avaldanud uurimuse, et poolsaar on nime saanud kuulsa mandlimüüja Poro järgi. (Kes aru ei saanud, siis see ei saanud aru.)

Mt Paku (Tairua)

Teekond mäe tippu oli ilus ja vaikne (st ronisime mööda kive ja kände), et kogu ilu kohe ära ei tapaks.

Hot Water Beach

Jah, me käisime nii turistikas kohas kui turistikas kohas veel saab käia. Aga see oli nii vahva! Liiva all asuvad kaks kuumaveeallikat, mis rannas ühte teatud ala kütavad. Kõigepealt lased grupi noorimal ehk siis Hannal labidaga piisavalt sügava augu kaevata ja siis saabki seal liguneda nagu vannis. Veetemperatuur on kuni 64 kraadi. Kohati lausa kõrvetas. Kohale tasub minna kaks tundi enne või peale mõõna.

Cathedral Cove Hanoi rannas

Äärmiselt fotogeeniline rand.

New Chums Beach

New Chums on natukene salarand. Sinna autoga juurde ei pääse ja ühtegi hoonet sinna ehitatud ei ole. Kõigepealt tuleb minna üle madala jõe, siis ronida mööda kive ja lõpuks natukene džunglit ning voila – oledki paradiisis. Pidi olema ka maailma top 10 randade seas.

Butterfly Garden Thamesis

Kui rannailma ei olnud, siis käisime troopilises kasvuhoones liblikaid vaatamas.