Plirts ja plärts veebruar ja märts!*

*Postituse pealkirjal pole (välja arvatud ajalisele perioodile, millest kirjutame) selle sisuga mingit seost. Kõlab lihtsalt vahvasti.

Paljud blogid jõuavad mingil hetkel sinna maale, kus postitused kipuvad väheke harvemaks jääma. Pole ka meie oma mingi erand. Mis see mõni kuu siia sinna ikka ära ole. Kõige tähtsam on, et me ikkagi teid unustanud pole (loodetavasti on tunded vastastikused) ja eks Hans võib tööl vahelduseks ka midagi muud lugeda (näiteks Malluka beebiblogi või Äripäeva).

Küünla- ja paastukuu veetsime ikka meile armasaks saanud Copperbeech’i hostelis. Siinkohal peab toimetus parandama varasemas postituses olnud faktivea. Tegemist pole mitte endise elumaja, vaid hoopis kloostriga. Siin olevat elanud päris nunnad ja puha. See seletab ka lõpuks, miks maja katusel väike rist on.

Eesti sünnipäev

24. veebruaril kogusime kõik siinsed eestimaalased kokku (tervenisti neli! oli meid toona) ja hakkasime aga aastapäeva pidama. Kõigepealt heiskasime maailma kõige ilusama lipu. Kuna neil siin lipuvardale kõige lähem asi oli pesunööri post ja see meile liiga madalaks jäi, siis kinnitasime lipu hosteli külge. Niiviisi tabasime kohe kaks kärbest (tervitused Kärpsule – toim.) ühe hoobiga (tervitused Kätule ja Margusele – toim.), sest ühtlasi olime niiviisi vallutanud terve hosteli. Edasi polnudki väga muud kui sööma hakata. Tervitused Karenile ja Markusele!

Sumedad suveõhtud

Hosteli rahvast saab kokku panna terve bändi. Olemas on nii ukulele-, kitarri-, mandolini- kui ka trummimängijad. Ka Hanna sai oma esimesed ukulele tunnid. Hetkel need siinsed õhtud enam küll nii sumedad ei ole, sest sügis käes – sügis käes lehti muudkui langeb. (Hahh, kui kellelgi kummitama jääb! :D) Nüüdseks oleme suutnud selle postitusega nii kaua venitada, et täiesti tali käes.

 

Keseitöötaseeeisöö

Oleme nüüdseks jõudnud järeldusele, et töö leidmisel on meil kaks põhilist takistust. Esiteks oleme valest soost (kuigi eks meil jõudu ole muidugi mitme mehe eest) ja teiseks valest rahvusest (Eesti Working Holiday viisa võimaldab ühes kohas töötada kuni kolm kuud, tuleb valja, et paljudel riikidel ajalised piirangud puuduvad). Ja siis on muidugi kiivid, kellel paistab, et pole üldse aimu kui palju ja kui kauaks neil tööjõudu vaja on… Aga pole hullu, kes ikka töötada tahab, siis sellele midagi alati leidub 🙂

Mõni kiivi on aga ikka eriliselt tore. Pidime minema ühe farmeri juurde kaheks päevaks tööle. Tegime oma asja aga ühe päevaga valmis. Farmer oli nii rahul, et hakkaski meile enda juures tööd otsima, kuni leidsime mujale pikaajalisemad töökohad. Peale selle tegi ta isegi ühel õhtul Eesti kohta väikestviisi uurimustööd ja luges meile järgmisel päeval ette kõik faktid, mis teada sai. Kui muud meie reisist kasu ei ole, siis vähemalt üks uusmeremaalane teab nüüd, et Eestis on maailma kõige värskem õhk. Ühtlasi oleme nüüdseks tegelenud ka ubade sordiaretusega.

Mis peamine – sellise jubeduse, nagu oli kiiviõite harvendamine, otsa pole me õnneks enam sattunud!

Viimased sulistamised ookeanis

Kui nädalavahetustel midagi teha ei olnud, siis käisime ikka vanas heas Whites Bay’s sulistamas ja ookeani karpe korjamas.

Pimp my Honda Odyssey (tuuni mu Honda Odysseyd – tõlk.)

Juhtudeks, kui telgi püstitamiseks liialt laisad oleme, kulub üks autovoodi alati marjaks ära. Eks see ole ka ühe õige seljakotiränduri auto tunnusmärk. Mis seal ikka, eks tuli see meil endil valmis ehitada. Meistrimees Dave hostelist tuli appi ja valmis ta saigi. Testid on näidanud, et tegime head tööd ja voodis saab magada küll. Kui uni veel ei taha tulla, siis võib katuseakendest tähti vaadata.

 


Kabukad = ♥

Tegelikult peab peast päris totakas olema, et tulla ära kaugele maale, kui kõige paremad ja metsikumad inimesed on seal samas Eestimaal olemas.

Mitte miski pole parem, kui saada sõbrapäevaks kirju oma armsatelt kabusõpradelt. Me oleme õnnelikud!

Veinituur nr …

Mis siin vabal ajal ikka teha kui minna järjekordsele veinituurile. Meile need meeldivad! Viimasel korral leidsime ühe huvitava kiriku, kus sai prantsuse veine maitsta ja kanamaksapasteeti osta (esimest tegime, teist ei teinud). Koha nimeks on Clos Henri. Cloudy Bay aga on ja jääb kohaks, kuhu ikka ja alati jälle satume.

Teist ja seda

Marlborough Sounds

Nüüd hakkame ka oma blogiga vaikselt sügisesse jõudma. Blenheimist mitte vaga kaugel asub Marlborough Sounds. Esimest korda läksime sinna Leslei (ülitore brasiilia noormees, keda võib juba juuni kuus kohata paaril päeval ka Eestis!) sünnipäeval. Istusime siis kai peal ja ootasime südaööd, et õnne soovida. Ise mõtlesime, et kas see päike loojub veidralt või on see ufolaevalt tulev valgus, mis mägede tagant paistab. Aga ei seda ega teist. Olime hoopis täiesti juhuslikult sattunud sinna õigeks ajaks, et näha elus esimest korda kuu tõusu.

Päeval on see ka õige tore kant.

 

PS! Mõned võib-olla mäletavad veel, et kiivid hakkasid mõned kuud tagasi endale uut lippu valima. Viie variandi seast valiti välja õige kena sinimustvalge lipp (lõunaristi tähed on sellel  küll punased). Aga ohh seda pettumust, napi hääleteenamusega jäädi lõppvoorus ikka oma vana Union Jacki juurde.

NZ_flags1_3424761b
Lipp, mida ei valitud lõpuks uueks lipuks.

Nüüdseks on Uus-Meremaa tuuled ka Hanna Blenheimist minema puhunud. Uueks pesitsuskohaks on väikelinn Cromwell. Mis elu ta seal elab saate lugeda juba järgmisest postitusest.

Ikka teie Hanna ja Egle