Reisikiri: Indoneesia ehk elu miljonäridena

Oktoobri esimeseks pooleks pühkisime Uus-Meremaa tolmu mõneks ajaks jalgadelt (lendude vahepeatuses Sydneys pesi tolliametnik sõna otseses mõttes Egle saapatallad puhtaks) ja lendasime Indoneesiasse Bali saarele. Seal saime kokku cawabonga-california poiste Beni ja Junioriga.

dsc01744-1
Kohe reisi alguses sai selgeks, et oleme kõik väga fotogeenilised.

Sinilinnud

Esimene paras kultuurisokk (meelega on sokk kirjas, sest see on naljakas) tabas meid Balil Denpasari lennujaamas. Astume siis oma seljakottidega ooteruumi ja mauhti “taxitaxitaxiTAXItaxiTAXItaxitaxi…”. Seal oli enam-vähem sada taksojuhti, kes klintidele jahti pidasid. Ben ja Junior saabusid juba eelneval õhtul ning andsid edasi õpetussõnad, et meie hostelisse Kutas peaksime tulema sellise taksoga, kus on taksomeeter või mitte maksama üle 150 000 ruupia. Seega oli meil piisavalt oidu mitte nõustuda 500 000 pakkumisega. Nad seal isegi ei oota su nõusolekut, vaid proovivad kohe pagasikäru ära kaaperdada ja enda autosse vedada. Ametlikud hinnad on tegelikult veel poole madalamad. Taksojuhid oleksid pisarsilmi ja oma elu nimel ka valmis vanduma, et asi mitte nii ei ole. Kui neile vastupidist väita, siis nad vaatavad sind sellise pilguga, et sa oled küll vähe kohtlane.

bluebirdbigfave
Muhe rahvas on neil seal Balil

Peale mõningase elutarkuse kogumist sõitsime lühemaid maid ainult Bluebird taksodega, milledel kõigil oli taksomeeter ja kes ainsana ajasid ausat äri (kuigi eks selles ei saa ka lõpuni kindel olla). Trikk seisnes selles, et kõik teised taksod üritasid iga hinna eest välja näha nagu Bluebird. Seega iga kord taksot otsides toimus meil ka selline väike ärarvamismäng.

Söök oli umbõlõ häää

Aga nüüd oluliseimast: toit. Oii kui heaaa ja oiii kui odav! Tänavalt väikestest toiduputkadest saab riisi või nuudlid juurviljade ja munaga ehk siis ühe korraliku ning maitsva kõhutäie 10 000 ruupia ehk 70 eurosendiga. Restoranides tuleb muidugi rohkem välja käia, aga Uus-Meremaaaga võrreldes kohe väga palju odavam on ka seal.

Kuna Ben ja Junior lehma-siga-kana-kala nüüdseks juba aasta aega ei söö, siis tihti käisime taimetoidurestoranides. Egas meil ka selle vastu midagi olnud. Menüüd olid pikemad kui eeposed ja mis iganes sa tellisid, siis toit viis alati keele alla. Igal pool müüdi ka alati sadat eri sorti värskelt pressitud mahla. Eks neil kasvavad seal kandis kõik juurikad ja vaarikad ju ludinal.

Kuta

Hinna sees oli ka tasuta hommikusöök :D
Hinna sees oli ka tasuta hommikusöök: röstsai ja aprikoosimoos 😀

Esimese öö olime Kutas kenas hostelis, mis maksis meile tervenisti 5 eurot. Võrdluseks algavad Uus-Meremaal sarnaste ööbimiskohtade hinnad 16 euro kandist.

Benito Suarez ja Junnar olid eelmisel päeval tuttavaks saanud ühe kohaliku taksojuhi moodi tegelasega. Temaga leppisime kokku nii, et sõidutab meid päeval natukene ringi ja teeb ekskurssijat ning õhtuks viib meid Ubudi.

Kõigepealt käisime ühte etendust vaatamas, kus oli printsess ja ahv ja koletis ja röövlid ja kaks klouni ja muusikalise poole eest hoolitses  kohalik ansambel.

Siis viis taksojuht meid veel Uluwatu templi juurde. Hindud on seal juba iidsest ajast oma asja ajanud. Täiesti mõistetav, vaade India ookeanile pole paha. Hinduism on Bali peamine usk. Võibolla see mõnus hinduismi atmosfäär on üheks põhjuseks, miks turistid just sinna saarele lausa hordide kaupa kohale lendavad.

Kuta taksojuhiga meil väga vedas. Meie ööbimiskohta Ubudis polnud üldsegi lihtne leida. Pidi mitmeid kordi kohalikku Google Mapsi kasutama. Viimasel sageli ingliskeelne versioon puudub (vt alumist pilti).

Kohalik Google Maps

Ubud

Miljonär palmi all
Miljonär palmi all

Ubudis võis ruupiamiljonäri elu alata (1 euro on ligikaudu 14 000 ruupiat). Sai lausa päris ehtsas villas ööbitud. Bassuga ja puha. Sealne ehitusstiil on küll meile harjumuspärasest veidikene erinev. Dušširuumil polnud näiteks katust, vetsul olid klaasuksed (et saaks ikka silma peal hoida, mis teised toas teevad) ja majale oli üldse unustatud köögi ja aia vahele pool sein valmis teha.

Kaheks päevaks rentisime ületee naabrite ärist endale kaks rollut, millega ise ringi kärutada. Paagitäis kütust…mis ta võiski olla…sinna kahe euro kanti. Bali liiklus toimib sellise pideva vooluna, konkreetsed reeglid iseenesest vägagi puuduvad. Lased lihtsalt signaali, kui soovid märku anda “mina tulen, ära mulle palun otsa sõida, sest muidu mul kukuvad kõik kapsad, mida ma pakika peal vean, kraavi” ja niimoodi see süsteem neil seal töötab üsna edukalt. Muideks, miks osta suuri pereautosid, kui kaks täiskasvanut ja kuni paar last mahub kenasti rolleri peale.

Riis riis mis siis Liis! Käisime riisiterrasse vaatamas.

Ahvimetsas sai ahvidest tükiks ajaks isu täis. (Mitte selles mõttes, et me neid söönud oleksime, vaid piltlikult).

Turul käimine pole niisama lihtne. Esiteks ei tohiks lettidele väga lähedale minna, parem on tegelikult üldse mitte kaupa vaadata (katsumisest rääkimata). Vähesegi huvi näitmise peale (või isegi kui lihtsalt mööda kõnnid) küsitakse juba mitu võtate. Kindlasti on ka just täna ja just teile eriline soodushind.

Oma rollerituuriga jõudsime pool juhuslikult ühe turuni, mille taga asusid kaks templit. Esimene oli hindude oma ja teine budistidele. Sattusime sinna just täiskuu ajal mistõttu käis suur ehitus ja sagimine õhtuse tseremoonia jaoks. Niimoodi sõbralikult koos nad seal toimetavad.

Benito, Junnar ja Kotkas olid niivõrd ekstreemsed, et käisid ka raftingul. Eks seal jões mõned vanaema vanad allarid, trullarid ja truuparid küll ujusid, aga muidu täitsa tiptop. Instruktor sattus meile ülivahva.

Vulkaani vallutamine ehk see kõige ilusam päiksetõus ever and ever

Ühel kenal hommikul Ubudis võtsime kätte ja ärkasime niivõrd vara kui 2.30 ning ronisime Mount Batur-i otsa. Kõrgust on tal tervenisti 1717 meetri jagu ja ega ta niisama seal kükita, tegutseb aktiivselt ning viimati purskas siis, kui algas uus milleenium. Vb veidi nagu tähistas või nii.

Meie giidid olid kohalikud koolilapsed. Igal hommikul ärgatakse paar tundi enne päikese tõusu ülese, aidatakse turistidel mäe otsa ukerdada (see ronimine ei ole sinna ikka üldse lihtne) ja kes teab, kas nad pärast kooli jõuavadki.

Gili saared

Indoneesias on suudetud kokku lugeda üle 18 000 saare. Meie jõudsime neist tervenisti neljale. Lisaks Balile vataasime ringi veel ka Gili Trawangan-i, Gili Air-i (väga põgusalt) ja Lombok-i saartel.

Ubudist suundusimegi Balil Badang Bai sadamasse, saime peaaegu kuumarabanduse, läksime praamile, saime peaaegu järgmise kuumarabanduse ja maabusime oma seltskonnaga pisikesel Gili Trawangani saarel.

Gili Trawangan

Gili Trawangan-il olime kohe päris mitu päeva. See on selline vahva saar, et seal ühtegi autot, rollerit ega muud sarnast mootoriga masinat ei ole. Liigelda saab vanal hea klassikalisel viisil: jalgsi, hobuse või jalgrattaga. Viimastega tegime kogu saarele tunni ajaga tiiru peale. Nõnna pisike on see saar.

Kohalikud, keda meie kohtasime, olid kõik nii ägedad ja sõbralikud ja rõõmsameelsed. Muidugi oli ka palju väga pealetükkivaid inimesi, kes üritasid sulle midagi maha müüa. Kuigi viimased on väga tüütud, siis pahaseks ka ei maksa saada, see on lihtsalt nende viis elatist teenida. Kaupade hinnad on meie jaoks ju tegelikult vägagi madalad. Ise me ronime ka nende saarele lebotama.

Liiatigi nägime ise, kuidas lapsed Gili Trawangan-il maja ehitasid. Ja aasta on 2016 😦 Üle tee asuvas hotellis võtsid turistid bassu ääres päikest ja jõid kokteile. Meie hostelis töötas mitu kohalikku noort poissi. Hosteli omanikud on Prantsusmaalt. Poisid teenivad kuus 140 eurot ja kuna neile voodikohti ei jagu, siis magavad öösiti põrandal või kus juhtub parasjagu ruumi olevat.

dsc_1136
Enne seda huvitavat kogemust

Üks päris huvitav kogemus oli massažis käik. Nimelt selgus, et meie massöörid kardavad äikest. Alguses me kohe ei taibanudki, miks nad järsku karjuma hakkavad ja meie juurest minema jooksevad. Kusagil kaugel oli kõu veidi paugatanud.

 

Paddle boardingut proovisime ka, aga me nii kaunid seal ukerdades vist välja ei näinud, et ükski kaamerasilm oleks seda sooritust pildile jäädvustamise vääriliseks pidanud.

 

Gili Air

Gili Air-il küll piirdus meie külaskäik ainult lõunasöögi söömisega, kui läksime Gili Trawangan-ilt snorgeladmistuurile. Sattusime just sellisele päevale, kus tuul nii tugev, et paadi kapten/instruktor isegi mõtles hetke enne meid vette lastes. Nii mõnigi, kes meil seal paadis oli tootis ikka veidikene kalasööta ka.

Surfaritel oli seevastu hea päev. Laine muudkui laksus. Nägime palju surnuid ja peaaegu suremas koralle ning kahte kilpkonna. Ja siis nägime veel turiste, kes snorgeldasid nii, et korallidel ise otsas tatsasid. Mõistus pole ikka oma teha.

Lombok ja kollaste silmadega vihane onu, kes meie peale väga solvus

Tuli mõte külastada ka Lomboki saart. Ostsime siis Gili Trawanganilt paadile piletid ja läksime. Ise teadmata, kui kummaliseks päevaks see meil kujuneb.

Sadamast tahtsime rentida rollerid. Seal olid hinnad aga märksa kõrgemad, kui Balil. Pika kauplemise peale jõudsime siis kokkuleppele. Hinna sees pidi olema ka paagitäis kütust. Kütuseseier, mis nulli näitas, oli nende sõnul katki. Väga kahetsusväärne. Kui me paagid kütust täis panime, siis hakkas seier imekombel tööle.

Iseenesest meil väga suurt plaani polnud, kuhu täpselt minna. Üks Lombokil elav mees, keda Gili Trawangal kohtasime, soovitas kohalikke koski külastada. Vaatasime siis kaardi peal ühed välja ja hakkasime sinna suunda sõitma. Sisemine GPS töötas seekord niivõrd hästi, et jõudsime kohale ilma teed küsimata.

Salakosk

Kohapeal öeldi meile, et džunglis on kolm koske. Kaks me leiame ise, kolmanda juude on salatee, mida teab ainult nende giid. Viimase eest peaksime aga raha maksma. Me otsustasime proovida omapäi. Kõndisime muudkui rada mööda ja endale tundus, et nägimegi kõik kolm koske siiski ära. Päris kindlad ei olnud, sest juttu oli ju salateest. Tagasi minnes nägime väikest rada, mis põõsaste vahelt mäkke üles läheb. Mõeldud tehtud. See rada meid küll ühegi koseni ei juhatanud. Jõudsime hoopis huvitavasse kohta. Seal oli kamp noori poisse, kes olid endile keset džunglit mängumaa ehitanud. Puuonnid ja teerajad ja sildid jne. Kõik suitsetasid nagu vanamehed ja koolis polnud neist keegi tükk aega nägu näidanud.

Džunglist tagasi jõudes kohtasime maailma kõige hüperaktiivsemat aasia perekonda. Ema, isa ja nende tütar, kes töötasid Goole Mapsi heaks. Neid isegi ei häirinud, et nad kõik samal ajal rääkisid ja proovisid meile reklaamida, mis kohti me kõik peaks kindlasti veel Lombokil külastama. Ei suutnud neile ka kuidagi selgeks teha, et me seal ainult ühe päeva oleme. See oli ikka tõeline paraparaparaparapara kõrgtase. Nendega koos käisime ühes musta liivaga rannas ja seal nad tegid oma google mapsi kaameraga pilte. Kui oleks selle ranna nimi meeles, siis võiks vaadata, kas me jäime peale ka. Aga ei ole. Noh ja siis tahtis kohalik turismiminister, kes selle perega ringi tuuritas, meiega koos pilti teha.

dsc_1162
Põgenemispaat

Pealelõuna kiskus isegi veidi kriminaalseks. Sadamasse jõudes viisime rollerid tagasi. Seal oli üks teine mees neid vastu võtmas. Esmalt ta kohe väitis, et kokkuleppe kohaselt oleksime pidanud rollerid kaks tundi tagasi tagasi tooma, makske nüüd raha. Me ütlesime, et ei olnud mingit sellist asja (ja ei olnudki) ja läksime minema. Ostime Gili Trwanganile piletid ning hakkasime paati ootama. Siis tuleb see onu tagasi, ise päris vihane juba ja hakkab meie peale karjuma. Tahab, et võtaksime tema käest ühe rolleri võtme, sest me oleks pidanud rolleri teise kohta viima (aga me viisime selle ikka sinna, kust selle rentisime). Kui me ei taha võtit võtta, siis peame talle raha maksma. Siis ta hakkas juba midagi politsei kutsusmisest rääkima ning üritas meilt paadi pileteid ära rabada, endal silmad peas välkusid. Lõpuks ta solvus nii, et virutas võtmed liiva sisse (väga dramaatiliselt) ja ütles, et vaadake, seal on viimane paat täna Gili Trawanganile, te jääte sellest maha (ta vist ei olnud kõige teravam pliiats). Me olime väga tänulikud selle info eest ja kalpsasime paadi peale.

p1150355
Kui me sama päeva õhtul Lomboki poole vaatasime, siis nägime onu silmi veel välkumas.

Sõitsime põhja ja siis tagasi lõunasse

Peale Gili Trawangani läksime tagasi Balile. Alguses pidime minema ühte linna, mille Ben täiesti suvaliselt kaardi pealt välja valis, aga taksojuhiga konsulteerides jõudsime hoopis linna nimega Lovina. Sealseks põhiatraktsiooniks on delfiinide vaatamine. Oiii kuidas me kahetseme, et sellise asja eest raha maksime. Päikesetõusul läksime randa ja ronisime väiksesse paati. Üks hetk hakkas samasuguseid paate järjest juurde tulema. Meid oli seal ikka väga palju. Lõpuks nägime ka delfiiniparve, mida siis hakati karjaga jahtima. Sõideti lihtsalt keset parve, et turistid ikka parema pildi saaksid. Väga piinlik.

Lovinas olime ühe öö peale mida otsustasime hakata tagasi lõunapoole sõitma. Järjekordne taksojuht lubas meile veel ägedaid asju näidata, mis tee peale jäävad. Kõigepealt viis ta meid ühe tõsiselt ägeda kose juurde, mille nimi on juba ununenud.

Igatahes jääb see kosk Lovina ja Pura Ulun Danu Bratan järvetempli vahele, kus me järgmiseks maandusime. Ei tea, mis värk oli, aga ka seal sooviti koos meiega pilti teha. Ju see eestlane on ikka üks eksootiline olevus.

Päeva lõpuks jõudsime Seminyaki. Mõtlesime, et võiks ööbida mõnes kodumajutuses. Taksojuht kohe üldse ei saanud aru, mis ilmaime see veel on. Lõpuks ühe suvalise leidsime, mis õnneks osutus veel eriti mõnusaks kohaks. Seal üpris lähedal oli surfirand, kus oli metsikult palju Austraaliast pärit surfareid. Kes muideks ei näe välja nagu noored Hasselhoffid.

Üks hulkuv koer tuli surfirannas meie juurde lebotama

Kuna Seminyakis endile väga palju tegevust ei leidnud kolisime sealt reisi viimasteks päevadeks Kutasse ühte hostelisse. Võibolla olime veidi väsinud, kuna sellest ajast väga palju põnevaid jutte ja pilte pole. Midagi ikka korda saatsime. Näiteks käisime 3D muuseumis.

Hanna avastas endas sisemise surfari
Lebotasime natukene ka rannas
Meie viimase Kuta hosteli retseptionist. See on meie reisi päris viimane pilt kah.

Huumorinurk

Meie viimases Kuta hostelis läks peauks katki ja see võeti eest üldse ära. Arutasime siis selle üle lõunalauas, mille peale Hanna küsib: “Kuidas me siis hostelisse sisse saame?”

 

Nüüd saigi jutt otsa. Aitäh meie reiskaaslastele! Beni ja Junioriga koos juba igav ei hakka 🙂

Egle ja Hanna

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s