Elu ja melu siin väikeses Te Puke linnakeses

Oleme elus ja terved. Elu on äärmiselt “põnev”. Ärkame-sööme-lähme tööle-tuleme koju-teeme süüa-lähme magama-ärkame-sööme….ehk kõik kordub taas. Kuigi kiiviharvendaja elu on pigem üksluine, proovime ka sellest põnevamad seigad välja imeda ja nüüd teile serveerida.

Superviisorid ehk televiisorid

Superviisorid on need india onud, kes meil põllul silma peal hoiavad. Pühendame neile oma auväärses blogis terve peatüki. Kuna superviisor on liiga rahvusvaheline sõna, siis tööl nende peale ärritudes kasutame sõna televiisor. Kui vihastumise aste on liiga kõrgele tõusnud, lähtume Siki ema õpetusest: “Ära sõima tööd, sõima tööandjat“ (probleemide vältimiseks soovitatavalt eesti keeles).

Seitsme töönädala jooksul oleme täheldanud, et kõikidel televiisoritel on läbivaid ühiseid jooni:

  • Päritolumaa: India
  • Sugu: meessugu
  • Vanus: varieeruv ehk mitte väga vana, aga samas ka mitte liiga noor
  • Auto: mark pole tähtis, aga peaasi, et valge
  • Lisaväärtus: omab ifööni (iföön ehk iphone ehk õunatelefon ehk ubinakäsitelehvon- toim)
  • Eeldus: tal on naine (tavaliselt rase), kes tööpõllul turbokiirusel liigub
  • Eeldus 2: omab auto-, kodu- või õppelaenu

Siiani pole veel kohale jõudnud, mida need superviisorid meist päris täpselt tahavad. Nii palju oleme aru saanud, et nende eksisteerimise eesmärgiks on:

  • ifööni näppida
  • kontrollida, et töö oleks hästi tehtud (välja arvatud India inimeste tehtud tööd, sest see on ilmselgelt alati hästi tehtud)
  • jälgida, et püsiksime õigel kursil, suunal, real, kiirusel…
  • veel ifööni näppida
  • meile hindi keeles juhiseid jagada (ega me võlgu ka jää – vastame neile kangekaelselt/keelselt eesti keeles)
  • näppida ifööni istudes või puule nõjatudes (kui ifööni näppimine liialt väsitab, siis võib ka maha istuda)

Olgem ausad, ega see töö oma olemuselt just põnevusega ei hiilga. Meie argipäeva toob vaheldust superviisoori vahetumine uue vastu. Millegipärast ükski neist meiega väga kaua vastu ei pea. Meie isiklik spetsialist inimeste sotsiaalse käitumise alal (Hanna – toim) kahtlustab, et uue tulek tähendab seda, et vana on saadetud viharavile.

Loomulikult on seitsme nädalaga välja kujunenud ka omad lemmikud ja mitte nii lemmikud. Kuna televiisoritel on kombeks ennast mitte tutvustada, siis oleme neile ise nimed välja mõelnud:

  • Pota-Pota ehk Sharry – teda iseloomustab enim ülivaikne podisev hääletoon. Esimesel korral kui ta meid kõnetab, ei saagi me aru, et keegi kusagil räägib. Teisel korral kuuleme vaikset podinat. Kolmandal saame aru, et ta pöördub meie poole. Neljandal küsime üle, mida ta ütles ja lõpuks loodame, et saime vist peaaegu ehk võib-olla aru, mis ta meile öelda tahab. Ometigi on ta võitnud meie lemmikteleviisori tiitli. Põhjuseks ilmselt see, et ta on väga viisakas ning mõistab kõige paremini meie tööfilosoofiat. Muidugi sai võidu puhul määravaks see, et ta laseb meid minut varem pausile ja annab aeg-ajalt tema sõnutsi ebaseaduslikke lisapause (ehk võib-olla vist, sest me ei saa ju aru, mida ta ütleb).

*läbinud kolmenädalase viharavi kuuri. Kenasti taastunud. Tagasi tööpostil ja loodetavasti koos meiega kiiviajastu võiduka lõpuni

  • Uudo ehk J-Z – kõige staažikam. Teinud televiisori tööd juba 14 pikka igavat aastat. Vabal ajal kiidab meid ja õnneks vaba aega on tal palju. Uudo muretsemistase on ka kõige madalam. Oma pika töökogemuse jooksul on ta mõistnud, et hulle on palju ja hullemaid tuleb veel ehk pole mõtet ärrituda. Samuti puudub tema limiteeritud inglise keele sõnavarast väljend faster (kiiremini – tõlk). See on meeltmööda ka meile, sest tark ei torma.

*Olenemata oma staažikusest määratud viharavile teadmata ajaks.

  • Enrich – oli nii nõrk, et pöördus juba esimese nädala lõpul viharavile. Rohkem temast kuulnud ei ole…. või siiski. Mõned päevad tagasi tuli välja, et tegemist on meie bossi vennaraasuga. Kui bossi põllul tööl käisime (meie karjääri tipphetk ja me lahkume olles tipus!), pidi ta meile ette näitama kogu oma venna ratastel sõitva varanduse. Kujutage ette india meest John Deere’i minipõkaga (nägi välja nagu Hanna väikese venna kollaste ratastega mänguauto) põldude vahel ringi vuramas, samal ajal kõlab masinast india räpp. Vaatepilti nähes vaevlesime naerukrampide käes.
  • Grusiin – tema tõttu sattus Siki peaaegu viharavile.

*Aga siiski kange eesti naine võitis. Grusiin suundus viharavile teadmata ajaks.

  • Bossi õed – kui mehed meiega hakkama ei saa, siis võib-olla leiame naissooga paremini ühise keele. Viharavile pole veel saadetud, aga vahel nad röhitsevad meie peale.

Põrutavad ja vähempõrutavad uudised Uus-Meremaalt

Lembitu Kuuse spordiuudised 

Uus-Meremaa on nüüd järjekordselt ragbi maailmameister. Ragbi on muideks siinpool maakera väga populaarne. Mäng ise on sarnane ameerika jalgpallile, aga seal on nii palju reegleid, erireegleid ja lisareegleid, et õiget sotti me sellest saanud ei ole.

Enne võitlusesse asumist hirmutavad  Uus-Meremaa mängijad oma vastaseid traditsioonilise maoori tantsu hakaga. Ennemuistsel ajal kasutasid maoorid seda vastase hirmutamiseks enne lahingut.

Päris tuus või mis?

https://www.youtube.com/watch?v=VTwbKryrhks

DCIM100GOPRO
Saime ka rahvuskangelastega ühele pildile, andunud fännid nagu me oleme. (Keegi unustas Sikile öelda, et on triibulise pluusi päev)

 

Uusmeremaalased valivad endale uue lipu (või siis valvad, et ei vali uut lippu)

Kiivid pidasid siin pikalt ja põhjalikult nõu. Jõuti järeldusele, et lipp vajaks väikest uuenduskuuri. Peamine põhjus paistab olevat see, et vanal heal Union Jackil ei nähta enam mõtet. Mis sa ikka liputad, et oled ühe teise riigi koloonia olnud.

 

12318371_1256506847698432_925488250_o

Praegu lipuvarrastes lehviv lipp

Kogu protsess toimub kahes voorus. Esiteks valitakse välja viies uuest kavandist parim. Peale seda tehakse uus ring, kus kiivid saavad otsustada, kas võtta siis see uus või ikkagi jätta vana lipp alles. (Võib-olla peitub selles süsteemis ka mingi loogika). Igatahes kiiret neil ei paista sellega olevat. Hetkel on käimas referendumi esimene pool. Kunagi 2016. aasta mätsi lõpuks peaksid päris lõplikud tulemused teada olema. Kõik te eestlased nüüd küsite: „Miks nii kaua?!“ Vastus on lihtne: hääletus toimub posti teel…

12312028_1008027852591181_363648609_n
Uute lippude valik. Meie lemmik on kõige alumine. Lipul on kujutatud hõbedast sõnajalaoksa, mis on siinmaal rahvuslikuks sümboliks.

 

Kriminaalne kroonika

Ühel sumedal kevadõhtul, kui olime juba magama sättimas, kostis meie rõduuksele koputus. Kopp x 3. Sigrid – meist kõige julgem – lähenes vaikselt parem jalg ees uksele. See on ta tugevam jalg. Ei olnud seal jõuluvana ega mardisante. Olid hoopis tõmmud india mehed. Selle peale hüppas Sigrid vasak jalg taga uksest eemale (see on ta nõrgem jalg). Suures ähmis ja ehmatuses jäi Sikile arusaamatuks, kas mehed otsisid Denissi või Denissat. See selleks. Uks sulgus kiiremini kui uksed Tallinna trammides.
Hiljem selgus, et tegemist oli kohalike stalkeritega (jälitajatega – tõlk), kes otsisid oma töökaaslast Denise’i. Asi oli kohe nii kriminaalne, et tööandja vallandas need tüübid ja nad visati ka oma elukohast välja. Ja see ei ole veel kõik – asi anti lausa politseisse!

Meie moto

Ära lükka tänaseid toimetusi homse varna, ülehomme on ka päev. Üldiselt see kehtib blogi kirjutamise kohta. Moto morjendab kindlasti meie andunud fänne, sest nii mõnigi postitus on seetõttu maru kaua aega võtnud.

Kas oli see ilmsi või unes?

Hostelis veedetud aja jooksul oleme mitu korda meeldivalt üllatunud. Põhjuseks on siin ringi liikuvad kabuteisikud. Nimelt hakkab meil vaikselt moodustuma kabukate kommuun. Sina kuuluvad juba Mark, Allan, Miša ja Rauno (muidugi on ka teisikud nagu sukk ja saabas) ning Arvi. Ei tea, kas igatseme kabukaid nii palju või on lihtsalt igal kabukal meremaal teisik.

Kiiviajastu lõpp

Kui oma esimese kiivipäeva seljavalude ja kange kaelaga lõpetasime, ei oleks küll julgenud suuri panuseid teha, et siin tervenisti kaks kuud vastu peame. Oleme siiski päris võimekad noored neiud. Möödunud on seitse töökat nädalat nii vihmas kui ka päikeses, naerus kui ka pisarates. Aga see aeg hakkab kohe-kohe lõppema. 7. detsembril algab järgmine osa seiklusest maakera kuklapoolel – matkasellide ajastu. Plaanid on juba paigas. Selleks et teil põnevam oleks, siis neid me veel ei avalikusta.

 

Huumorinurk

Meie lemmik televiisor Pota-Pota saab juba eesti keelest aru

Pota-Pota annab meile kätte järgmist tööd ja viipab käega ühele kiivireale (kui vähegi saab, siis kasutada kehakeelt, rääkida pole ju vaja).

Egle küsib eesti keeles: „Kas see?“

Pota-Pota: „Yes“

 

Lugu sellest, kuidas esimene julge proovis ära õppida Egle perekonnanime

Meie kõige uhiuuem superviisor üritas ühel ilusal kiivikorjamispäeval õppida selgeks kõigi töötajate nimed. Käis ka Egle juures ikka uuesti ja uuesti küsimas, mis nimi. Lõpuks hakkas tal vist veidi piinlik ja uuris korra veel enne Egle juurde minekut Hanna käest üle. Ikka ei tahtnud need kangekaelsed neli tähte kuidagi pähe jääda. Superviisor lootusrikkalt: „Aga mis ta perekonnanimi on?“, Hanna: „Rüütli“, Superviisor vangutas viimsetki lootust kaotades pead: „….ahah okei…“

 

Mida Siki siis seal loomaarstikoolis õpib?

Eile kondas meil põllu peal millegipärast kari kanu. Siki ei suutnud vastu panna ja hakkas neid kaagutades kutsuma. Tibud hakkasidki tema poole padavai jooksma. Andyle avaldas see suhtlusoskus väga muljet. Andy: “Oh, Sigrid, you are amazing! You can talk to chicken!” (Oo Sigrid, sa oled uskumatu! Sa suudad kanadega rääkida! – tõlk)

Elu pildis

Te Puke ilusalongis

 

 

Moekuulutaja

IMAG1562
Eelmises postituses väljakuulutatud moetrend (farmeri ruuduline pluus) on juba laialt levinud trenditeadlike kaastöötajate hulgas.

Tööelu melu

IMG_0919
Illegaalne salapaus

 

IMAG1580
Avokaadoraksus
IMAG1567
Vaade tööpõllul
12305952_1006233356103964_1931617936_n
Mida võib veel põllul kohata
12283102_1006232462770720_309527893_n
Kiivi evulutsioon õiest-koorikuni. Valmis kiivisid me kahjuks põllul ei näegi, sest see ime sünnnib alles märtsi lõpus.
IMAG1578
Kas te sooviksite saada endale 5 kasti tasuta kiivisid? Pool kasti võtsime endale, ülejäänud jagasime indialaste, malaislastele ja sakslastele toiduabiks. Läksid kiiremini kui soojad saiad.

 

Siis kui mürgiprits ootamatult põllule saabub ja meie vaba päeva saame

 

Meie uued toakaaslased

Peale Kaja lahkumist asus meie juurde elama alati särav jaapanlanna Tomoko. Nüüdseks on ta hostelist lahkunud. Peale teada jätkasime Jaapani lainel ja nüüd jagab meiega tuba Nozomi.

 

Lihtsalt Matu

 

Lilled emale

IMG_0942
Ilusat õit märgates haarame kohe kaamerad, et emmedele pilti teha.

 

Kus sa enda peidad end, mu armas tatar?

IMAG1541
Nädalaid kestnud tatraotsingud on lõppenud. Kurivaim peitis ennast pähklite, kommide ja kuivatatud puuviljade vahel.

Nädala sündmused 

Wai-O-Tapu termaalne imedemaa

Kuna saunaisu näidikute seierid olid tõusnud juba punase peale, siis otsustasime ühel soojal ja juhuslikult vabal päeval minna nautima sauna Uus-Meremaa moodi. Õlled jäid kahjuks koju, aga et oleks ikka õige asi, siis sai kaasa haaratud eesti poisid – Janno, Mihkel ja Kalev.

Imedemaa põhitegevus toimub Taupo vulkaanilise tsoonis asuva Maungakakaramea vulkaani kaldeera äärealadel. Maapinna sees on ojade süsteem, mida kütab soojaks varasematest vulkaanipursetest pärit magma. Vesi om päris lämmi, kuni 300 kraadi. Ujuda seal ei või ja suitsetada ka mitte, kogu kupatus võib põlema minna. Kuum vesi viib kivimitest välja erinevaid mineraale. Edasi jõuavad need auruga maapinnale, kus mineraalid ladestuvad. Seetõttu on veekogud ning maapind väga värvilised: roheline (kolloidne väävel), oranž (antimon), lilla (mangaanoksiid), vage (räni), kollane (väävel), punakaspruun (raudoksiid), must (väävel ja süsinik). Õhus oli tunda korralikku mädamuna lõhna (tegemist polnud kellegi kõhutuultega, vaid siiski vesiniksulfiidiga – toim).

 

Kotka sünnipäev

 

Kui keegi usin on juba jõudnud meiel jõulukaardi saata, siis andke märku. Muidu jääb vaene kaardike meid üksinda hostelisse ootama.

Meid ootavad nüüd aga ees uued seiklused ja esimesed jõulud soojal rannaliival.

Teie Egle, Hanna ja Sigrid

3 thoughts on “Elu ja melu siin väikeses Te Puke linnakeses

  1. Yess! Viimaks uus postitus! Nii tore lugeda! Ma ise nägin juba õudusunenägu sellest, kuidas 3 päeva varem lennujaamas olin ja Londoni lennuki asemel Frankfurti viivale rongile istusin (jah, lennujaamas rongile).

    Kuidas muidu kiivifarmi (töö)elu kommenteerite? Tasus ära või oleks võinud parem ots kuskil olla?

    Like

    1. Hei! Vabandused, et vastamine aega võttis. Kiivifarmis töö on igav, aga lihtne. Füüsiliselt täiesti talutav, kui esimesed päevad üle elada, kus võib tõesti selg väga valutada. Aga siis harjub ära. Teiste farmidega ei oska võrrelda, kas lihtsam või raskem. Soovitatav oleks olla pikkuselt sinna 170 cm kanti või rohkem. Kui ei, siis antakse sellised värgendused, mis saad jalanõude külge panna, et pikem olla. Väikestel malaisia tüdrukutel nt on sellised 🙂

      Raha poole pealt tasuks on üldiselt miinimum pluss puhkusetasu. Maksud maha. Väga suureks plussiks on see, et saab töötada 10 h päevas ja 7 päeva nädalas ehk võimalus koguda väga palju töötunde. Väga suur miinus on ilmast sõltumine. Ehk kui nädalas 3 päeva sajab, siis tootundidega hapum seis. Meil oli igasuguseid nädalaid. Tavaliselt ühe päeva võtsime ikka vabakas, kui üldse ei sadanud.

      Loodame, et on abiks ja edu!

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s